Ohvrit mängides

“Ohvrit mängides”

Linnateater, esietendus  2008

Autorid: Oleg ja Vladimir Presnjakov

Lavastaja: Mart Koldits

Ma ütleks, et väga seff lavastus. Väga minimalistlikke vahenditega oli väga vaimukalt lahendatud lavakujundus. Suht andekad olid ka olukorrad kus peategelane mängis  kuritegude rekonstruktsioonis ohvreid ehk tapetuid kodanikke. Peategelane Valja töötab Moskva miilitsas “ohvrina” on kõrgharidusega 30 aastane mees ja elab veel koos emaga ühe katuse all. Täitsa huvitav amet ju, mängid etteütlemise peale tuuletõmbusest tingitud faktoritest aknast välja kukkuvat perenaist või basseinis kiremõrva ohvriks langenud neiut, või sõbra poolt mahalastud sõpra ei mingit vastutust ja kohustust. Ülejäänud aja oma elust nägeleb emaga ja mõtiskled elu mõttetuse üle. Valja arvates tapsid ema ja onu isa ära, et ema ja onu saaks koos olla. Armastus või nii. Kuid enim meeldis mulle see kuidas Valja suutis oma sõnadega paljusid närvi ajada. Lihtne loogika käib ikka üle mõistuse ju. Ahjaa, ja see Ojari ujumispükstes mägedepojast mõrvar oli ka väga pro. Miilitsauurija õpetussõnad kõigile, tahad lollust teha, ära mõrva vaid pane hoopis elukaaslase hambapasta sisse sinepit.

Näitlevad:Valja-Priit Võigemast, Valja isa-Aleksander Eelmaa, Valja ema-Epp Eespäev, Valja kasuisa ja onu-Allan Noormets, miilitsauurija-Rain Simmul, teine miilitsauurija ja üks süüdlastest-Andres Raag, miilits-Mart Toome, videoperaator-miilits-Piret Kalda, Kalju Orro, Indrek Ojari, Andero Ermel, Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari

 

Perikles

No99      2008

Lavastaja : Tiit Ojasoo

Kunstnik: Ene-Liis Semper

Muusika ja laulude sõnad: Chalice

Lugu siis sellest : “Perikles” on William Shakespeare’i kirjutatud lugu sellest, kuidas hea süda, õiged valikud ja otsustav tahe toovad jumalanna sinu juurde. Perikles on noor Tüürose prints, kes pannakse proovile kuningate intriigides, saatuslikes mereõnnetustes, lootusetutes olukordades ning jumalate hüljatuses,kuid kelle püüd õnne poole on katkematu. Tema unistuseks ei ole pelgalt hea elu ja sihitu nauding, vaid absoluutne armastus ning jumalanna käepuudutus.
(Tekst No99 kodulehelt)

Ojasoo ja Semperi tiimile totaly  12 points, no annab ikka selle peale tulla, et vana hea Willu  asjad sellisesse Bollywoodliku stiili panna. Meeldis lavastajatöö, meeldis Semperi teostatud kunstiline pool (lavakujundus, kostüümid jne)- lihtsuses peitub geniaalsus, meeldis näitlejate valik ja rollid, meeldis see tants ja trall, laulmine,  jne. NO99 kaubamärgiks on varsti saamas see , et iga tükis käib neil mingi trall ja tagaajamine . Näitlejad peavada olema/on  küll väge heas füüsilises vormis. Töö ja sport käsikäes. Täiesti aut oli osade muusikapalade sõnad. Mida aeg edasi seda rohkem hakkab mulle tunduma, et Chalice  on  tõsise sotsiaalse hälbega pervert. Minujaoks oleks etendus seda perfektsem olnud mida vähem oleks seal igasugu m…. ja v…. olnud. Muidugi väga tabav oli point kui Perikles laevadega teise nö majanduslikult allakäinud riiki  toitu tõi. Toiduks olid Michi kiirnuudlid. Kas ei tule kuidagi tuttavlik ette.

Liiga vara jõudsin rõõmustada selle üle, et viimasel ajal teatris käies on juba õnneks normaalseks jälle  muutunud see, et peale igat etenduse lõppu ei tõusta püsti ega vilistata. Vahepal oli ikka täiesti gerisi , lähed mingit tavalist palagani vaatama ja siis publik on nii sillas, et näeks teatrit nagu esimest korda. Aga eile ma jälle veendusin , et ikka 50% publiku idiotismus pole kuhugi kadunud, tõenöoliselt veendusid selles ka näitlejad ja Ojasoos isiklikult. Mind pani see küll väga kulmu kergitama ja imestama, kui kupeldajat mängiv Tambet teeb katse publikut panna kaasa plaksutama vägistamistseenile. Ja ohe üllatust üllatust suurem osa publikust teebki seda. Nagu ajudeta ahvikari. Ma ei saanud aru kas tõesti suurem osa ei jälgi laval toimuvat ja ei mõtle kaasa, vaid teevad kõike järgi mida lavapealt kästakse  teha. Või on tänapäeva noorusel( ligi 70% publikuts olid kuni 25a, visuaalsel vaatlusel) tõesti kõik nii segamini, et ei tehta enamb vahet õigel ja valel.

 

“Elud”

Tartu Uue Teatri tükk mis väisab ka  Kanuti Gildi ruume.

Osades : Elina Pähklimäe, Jekaterina Novosjolova, Andres Keil 

Irw, see nn konfidentsiaalsusleping, mis enne saalis sisenemist tuleb ära täita, on ikka tõsine nalja number, kuid siiski ka väga hea reklaamitrikk.

Etendus ise on omapärane, jalanõusid vahetades kehastuvad tüdrukud ümber kord 16 a plikaks, kord 46 a tädiks või 23 a elutsikiks jne. Jalanõud on etenduses kui sümbolid võrdluseks nende inimestega. Maksame nende eest, kasutame, ja viskame ära. Igalühel jutustada oma lugu.  Need on karmid lood, väljapääsmatud olukorrad, kuid osad on ka vabad valikud ja kergemat teed minekud. Etenduses kõlavad valjud muusikaloodki on oma kohapeal ja kandes õiget sõnumit.  Lõpp oli ka omamoodi lahe, kui tavaliselt võtavad näitlejad aplausi vastu laval, siis seal võetakse see vastu ukse taga. Näitlejad ootavad juba saalist väljuvat publikut brošüürid näpuvahel ja igaüks, kes neist möödub saab neid soovi korral isiklikult tänada.

Keil soov oli selle tükiga parandada maailma kas või natukenegi, kas tal õnnestub panna sellesse teemase suhtuma inimesi inimlikumalt. Ma kahtlen selles, sest inimesed kes selles äri rahasid liigutavad, nii need kes sellist teenust kasutavad kui ka need kes kasu lõikavad, vaevalt vaevuvad  sellist tükki kaema minna. Need kes niigi teatrilembed on, on ka paljud sotsialprobleemid suht sügavalt  enda jaoks läbi mõelnud. Eh, ma ei tea kuid, vist mingil määral kinldasti on seda võimalik inimnäolisemaks muuta, kuid alguse saab see asi ikka siis kui muutuvad nö jõudude vahekorrad, et teenuse pakkuja on kunn, mitte klient.

Soovitan soojalt, kuid mitte nõrganärvilistele. Iseenesest ei olnud tükis mingisugust uut informatsiooni, kuid sellised asju on vaja aeg ajalt lavalaudadele tuua. Raputamaks osasid meist üles sellest roosade prillide maailmast.

 

Vat…

…jummala õige jutt. Mind ka häirib, kui ikka on kuulda, et jube ropendamine käib siis ma ei lähegi seda tükki vaatama.  Kõike asju saab öelda ka teistmoodi jne. Sõnade mäng ongi ju teatrikunsti üks osa. Iseasi on mõni üksik ropp sõna ja kui ta ikka nii väga sinna konteksti sobib, siis on see andestatav. Teine asi mis jubedalt häirib on alastus. Mhmh näitleja alastus füüsiliselt. Kujutate ette Seppo Seemani või Ago Andersoni stringides. Teie kujutate, aga mina olen näinud. Päris kohutav oli . Riideid selga ja vähem ropendamist sooviks küll.

Von krahlis olen isegi ühe etenduse poole pealt ära tulnud, seal oli nii ropendamist kui ka labasust natuke liiga tsillitatud. Kui ma nüüd ei eksi siis “Jänese aasta” oli see kompott.

Nüüd võiks kiskuda teemat, kust läheb ropendamise piir, et kas sõna “kurat” on ropp jne.

 

Pedro Paramo

Kessu on vanaks jäänud.

Juan Rulfo näiden “Pedro Paramo”

Draamateater 2009

No mis ma oskan öelda. Teema on meie jaoks suht võõras. Mehhikos on surnutel hoopis teine tähendus kui meil. Neil on iga teine püha mingit otsapidi surnutega seotud. Mitte nii nagu venelastel, et haua peal võtame vodkut ja sakuskat vaid ikka kohe karnevali mõõtu. No ja eestlane vabsee läheb kraabib rehaga ja tõmbab ruttu uttu.

Tükist võtab osa terve draamateatri näitlejate ladvik, teksti on palju, tihtipeale isegi kohati arusaamatut ja natuke absurdset.  Surnutel ja elavatel eriti vahet ei tee. Võibolla tahtis autor sellega öelda, et surma ei ole vaja karta. Surnud äkki polegi surnud vaid seiklevad nagu matrixis. See kes tänaval vastu tuleb ongi äkki juba surnud. Me lihtsalt ei tea seda. Millal sa ise aru saad, et surnud oled või kas üldse saad. Surnute hulgas kättemaksu ei hauta, või siiski kandub “maapealne” vaen ka edasi. Kes kurat seda teab aga fantaseerida ju võib.

Eks igalühel tekivad etendust vaadates omad mõtted ja arusaamad. Suht raske ja mõtlemapanev tükk, seega puhanuna minge vaatama.

Ja shame on me, et ma Ita sünnipäeva ära unustasin. 

Huvitav mis ajast mulle Malmsteni prink tagumikk on meeldima hakanud.

 

Mure teatri pärast

Kurb on see, et teatrisaalid hakkavad aina tühjemaks jääma. Pileteid on isegi 2 nädalat enne etendusi saada. Tõenöoliselt on varsti käes aeg kus nii mõnigi väiksem oma uksed sulgeb. Kurb. Üldiselt ei ole meil ju olemas sellist teatrit kes ainult saasta toodaks. Noh minuarvates üks on, aga vanema generatsiooni nöol on tal vaatajaskond olemas. Suuremad elavad üle, saavad kulkalt finantse. Kuid mis saab väiksematest ja omanäolistes. Totaalselt lemmik ja seff ja friiki  Von Krahl tehti juba maatasa. Mis ootab ees Theatrumi, VAT- i,RAAAM-i, NO-d  jne. Igaljuhul raske saab neil olema. Kuid hea on see, et teater on eestis üks enimb tarbitatav kunstiliik. Natuke majandus inimesena tahaks öelda , et eks konkurents ja kvaliteet panevad asjad paika.  Kuid minuarust ei peaks kunstis valitsema sellist kapitalil põhinevat konkurentsi mentaliteeti. Toodame tükke selleks, et pappi saada. Loomulikult egas kunsti ilma papita ei tee, kuid kui ühe maja repertuaarist moodustab ligi 60% sellised tükke siis see teater on maha käinud. Lootust on , et selles suhtes ajad ehk paranevad. Teatrifänn pigistab kõhukõrvalt piletiraha hea etenduse jaoks välja küll.

Vahepealsetel jõude aastatel on lavakas tootnud palju suht keskpäraseid näitlejaid. Kas raske aeg selekteerib neist välja pühendunumad, või teeb raha oma töö. Kas tänased näitleja hakatised on nõus virelema kunstile pühendunult. Eks aeg annab arutlust. Tegelikult rasketel aegadel sünnivadki ju   “ever green” mennid ja womenid.

 

Rock n roll

Üldiselt on mulle viimasel ajal kuidagi Endla repertuaar mokka mööda. Rock n roll oli siis järjekordne hää leid.

Lugu algab augustis 1968 kui Vene tankid sõidavad Prahasse sisse. Jan, tšehhi üliõpilane, elab ja hingab rokkmuusikast. Tšehhi rokkbänd Plastic People of the Universe saab vastu oma tahtmist vastupanuliikumise sümboliks. Max, Cambridge’i ülikooli  filosoofiaprofessor,  usub kommunistlikusse ideoloogiasse, ent tema tütar, hipist lillelaps Esme, suitsetab tagaaias kanepit ja kuulab Pink Floydi…
Lugu lõppeb 1990. aastal, mil kommunistliku režiimi raudne eesriie hakkab langema. Vene tankid sõidavad Prahast välja ning Rolling Stones tuleb Prahasse Strahovi staadionile esinema.
Tom Stoppardi näidend kätkeb ja ühendab endas kahte maad ja rahvast, kolme põlvkonda ja 22 pöördelist aastat, mille jooksul muutuvad ja murduvad nii mõnegi tegelase ideaalid igaveseks.  Teatud väärtused aga jäävad püsima. Elagu armastus, vabadus ja rokkmuusika!

Väga tekstirikas ja väitlus aldis tükk igaljuhul. Kes viitsib ja tahab poliitteemadel kaasa mõelda, sel soovitan.

**Uh nihh telkust nüüd kulka auhindade jagamine ja õhtut juhib üks mu lemmikuid Carita Vaikjärv. MMMM

 

“Ma olen iseenda naine”

Neljapäeval sai mööda lumiselt imekaunist loodust nautides Pärnu poole sõidetud. Pärnu Endlas nimelt etendus Doug Wrighti näidend. Lugu siis ühest Saksa päritolu persoonist  Charlotte_von_Mahlsdorfist. Igaljuhul on see kaunis lugu üliinimlikust julgusest, ülistus ja õigustus iga inimese isikupärale ja loomulikult  elutahtele. Charlotte oli transvestiit kes pidas Berliinis 19. sajandi lõpu mööbli ja asjade muuseumi ja samas pakkus ühtlasi omasugustele inimesetele salajast kogunemiskohta. Näiteks saadi teada, et üks gaybaar tehakse homme maatasa ja siis tassis ta selle baari sisustuse oma muuseumi keldrisse ja baar elas vanaviisi edasi.  Või kuidas ta oma natsist isa taignarulliga teise ilma saatis ja siis vanglast tänu venelaste pommitamisele tulema sai. Kuidas ta kasutuks KGB agendiks värvati jne. Kuidas tal õnnestus iseendana üle elada natsi ja kommunistid? Tõenäoliselt, et seda lugu lõpuni mõista tuleks läbi lugeda tema autobiograafia.

Teda kehastab Raivo E.Tamm nagu ka ülejäänud tegelasi. Tükk on igaljuhul vaatamist väärt.

Näidend on võitnud nii Drama Teski , Tony ja Pulitzeri preemia parima näidendi eest aastal 2004.

 

No way to day

ehk “norway. today”

Ugala 2006

Lavastaja: Priit Võigemast

Osades: Carita Vaikjärv, Tanel Ingi

Niimoodi nad seal Fjordides kaljuserval istuvad ja mõtisklevad, ajavad yksteist hulluks, armuvad, magavad ja …. .

Internetis, jutukas, kohtuvad Julia ja August. Julia leiab, et ta ei sobi inimeste hulka. Nii nagu mõnel inimesel on unistus kellekski saada või kuskile reisida on temal selleks suitsiid. Üksi on ju seda kuidagi kurb  teha. August võtab kutse vastu. Tema elu suurim mõnu on igavus. Nii nad sõidavadki Norra Fjordidess. Kõrge ja ilus, külm ja kauge. Kohtuvad kaks võõrast, kes saavad teineteisele sümpaatseks. Kuid kuidas peaks välja nägema viimane hüvastijätt perekonna ja tuttavatega. Mis oleks need viimased sõnad mida videosse salvestada. Tahaks ju endast normaalse mulje jätta. Ja lõppude lõpuks, kas ikka eesmärk, milleks tuldi ongi nii tähtis, kui sealt samast leitakse ka elu mõte. Hoopis tahaks seda mõtet kogeda ja katsuda ja kallistada.

Igaljuhul väga mõnus dialoog oli. Tehniliselt suurepäraselt lahendatud. Oligi tunne nagu päriselt istuks arvuti taga ja jälgiks kellegi chattimist. Jube armas teatritükk.

 

“Haned võlgu”

Ütleme nii, et kui peale vaimselt kurnavat tööpäeva longid masendunult teatri poole ja 3 h pärast väljud sealt energiast pakatavate maailmavallutus plaanidega siis võib järeldada yht. Tükk on mega seff, vähemalt minuarvates:).

Tegemist on siis Villu Tamme poolt kribatud näidendiga 1995 a. mis siis nüüd Jaanika Juhansoni näppude alt lavale toodi. Näitlejateks siis peamiselt  Viljandi Kultuuriakadeemia 7 lennu tudengid. Tõesti võib öelda, et pungilikust ja fantaasiavahtu on ruum täis, noorte füüsis möllab, higi ning hing  sillerdavad ja koomikaga pole koonerdatud. Loomulikult on tunda ka sellist Tammeliku läbitungivat sostiaalset irwet. Mis oli mõnes kohas sobimatult julm. Seda enamb, et näidend on mõeldud noortele, siis inimest näitlikult peksta ei ole minuarvates norm, ega pungilik, ega mingil moel aksepteeritav. Aga jah eks igaüks näeb ju neid asju oma mätta otsast. Kui see välja jätta, siis 12 points .

Merilin Kirbitsale – kes mängis Kass MIISUT, tuleks lausa Oscar anda. Meid E-ga haarasid kyll igaljuhul spontaansed pikaajalised naerupahvakud tema mäugumise ja liigutuste peale. Nii head kassi kehastamist pole minu silmad veel teatrilavadel näinud.

Üks lugu mis kõlas lavastuses ja mis hirmsasti kummitama jäi;

“Kuniks elul on antud veel olla”

Villu Tamme

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel varjutab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela võib-olla
Enam homset su silmad ei näe

Irwh ja muidugi on see  minuteada ainuke etendus millega on kaasas ka:

Tarbijakaitsealased hoiatused 

Hoiatus: Tarbijakaitsealaste hoiatuste lugemine võib rikkuda Teie teatrielamuse.

* Etendus sisaldab teataval hulgal ebatsensuurseid väljendeid.
* Etendus võib sisaldada erinevat tüüpi solvanguid, mis võivad kellegi jaoks tunduda isiklikud.
* Etendus võib ebaõnnestuda.
* Seksuaalse sättumuse kommentaarid ei ole seotud lavastusmeeskonna isiklike vaadetega.
* Kõik viited narkootiliste ainete headusele on sihipäraste kunstialaste eesmärkidega.
* Mõningatel hetkedel ei pruugi olla arusaadav, millist rolli keegi näitleja mängib.
* Ühtlasi ei pruugi etenduse kõik narratiivid olla kogu aeg täpselt jälgitavad.
* Kostüümid ei pruugi anda edasi näitleja täpset karakterit.
* Üks näitleja räägib vahepeal vene keeles.
* Kõik viited fašismile, natsismile ja vabariikluse langemisele ei ole seotud hiljutiste kahetsusväärsete sündmustega Tõnismäel. Antud küsimuses palume Teil lähtuda sellest, et käsikiri on kirjutatud aastal 1995.
* Lavastaja ei ole punkar ja ei evi keskmisest sügavamaid teadmisi ega kogemusi punksubkultuurist.
* Lavastuses on ainult üks diplomeeritud näitleja ja ta sai näitlejadiplomi 2 kuud tagasi.
* Kaks näitlejat (kellest ühel nõuab rollitäitmine rohkelt verbaalset väljendust) pole üldsegi
mitte näitlejad, vaid koreograafid.
* Lavastuses esinev bänd võib hilineda.
* Ansambli instrumentaalsete võimete kõrvkuuldav puudumine ei ole tingitud ansambli J.M.K.E. liikmete andetusest, vaid rahapuudusest.
* Valdav osa lavastuses näitlevaid isikuid on veel litsenseerimata näitlejatudengid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti kolmandalt kursuselt. Lavastaja jaoks on see esimene lavastus pärast Eesti Lavastajate Liitu astumist. Stsenarist kirjutas selle näidendi aastal 1995 oma esimese (ja senini viimaseks jäänud) katsetusena värss-stsenaristika vallas. Valgustehnik on esimest korda puldis. Videokunstnikku ei võetud eelmisel aastal filmikooli ja praegu töötab ta veebitoimetajana. Ka helitehnik töötab IT-valdkonnas.
* Projektijuht ei saa garanteerida, et te ei lahku etenduselt tühja tundega.
* Lavastaja vastutus algab ja lõpeb Von Krahli Teatri suures saalis.

Igaljuhul pidi kohe kohe ka plaat ja stsenaarium müüki tulema nii, et hoidke silmad lahti.