Mhmh Endla teater oli Tallinnas külas, A.Teede dok.lavastusega. Väga liigutav oli. Lihtne lavakujundus tabava tekstiga. Muidugi suurepärased näitlejad perekond Rämmeldid ja võluv I.Kennik kes kehastas Koidulat otse minevikust olevikku.
Igat tahku oli vaadeldud, kas mineja igatseb midagi, kas tahab tagasi tulla, kas seal on parem, mis viib siit ära, kas raha kaalub suhted üle, kas jääjad mõistavad neid hukka, peavad reeturiteks, ise samal ajal kadestades jne.
Peale väikest Rämmeldi monoloogi öeldu tabas täpselt seda mida ma ise tookord mõtlesin, kui tuli välja kampaani “Talendid koju”. Mida tunnevad need inimesed kes seal väljamaal ehitavad, koristavad, kraabivad porgandeid jne. “President küll hoopleb iga eestlane on olulin, aga koju kutsub talente, aga mina pole ju mingi talent ma olen tavaline ehitaja.” Tabav oli ka stseen kus ühel pool seina oli Ireen, soojal maal värsket apelsini mahla joomas ja teisepool külmetav sõprade kamp talvisest eestis ja kuidas need eesti poolel olejad tasapisi teisele poole valgusid, et ei tahaks ju sõpradest maha jääda. Meiegi kõigi tutvusrinkonnas on vähemalt 5 inimest(kui mitte rohkem) kes on jäädavalt läinud. Ma arvan, et igalühel oli äratundmisrõõmu või -valu enda olukordadest.
Kas lõpuks ongi eesti vaid üks raba, maakohad tühjenevad, väiksemad linnadki rohtuvad jne. Kas 100-200 aastapärast käivadki inimesed vaid siin metsas meenutamas kus kunagi oli eesisade suitsuahi. Ju siis nii….
Aga mul on juures üks lemmik teatrisaal, nimelt VabaLava.