„45 339 km² raba”

Mhmh Endla teater oli Tallinnas külas, A.Teede dok.lavastusega. Väga liigutav oli. Lihtne lavakujundus tabava tekstiga.  Muidugi suurepärased näitlejad perekond Rämmeldid ja võluv I.Kennik kes kehastas Koidulat otse minevikust olevikku.

Igat tahku oli vaadeldud, kas mineja igatseb midagi, kas tahab tagasi tulla, kas seal on parem, mis viib siit ära, kas raha kaalub suhted üle, kas jääjad mõistavad neid hukka, peavad reeturiteks, ise samal ajal kadestades jne.

Peale väikest Rämmeldi monoloogi öeldu tabas täpselt seda mida ma ise tookord mõtlesin, kui tuli välja kampaani “Talendid koju”. Mida tunnevad need inimesed kes seal väljamaal ehitavad, koristavad, kraabivad porgandeid jne. “President küll hoopleb iga eestlane on olulin, aga koju kutsub talente, aga mina pole ju mingi talent ma olen tavaline ehitaja.”  Tabav oli ka stseen kus ühel pool seina oli Ireen, soojal maal värsket apelsini mahla joomas ja teisepool külmetav sõprade kamp talvisest eestis ja kuidas need eesti poolel olejad tasapisi teisele poole valgusid, et ei tahaks ju sõpradest maha jääda. Meiegi kõigi tutvusrinkonnas on vähemalt 5 inimest(kui mitte rohkem) kes on jäädavalt läinud.  Ma arvan, et igalühel oli äratundmisrõõmu või -valu enda olukordadest.

Kas lõpuks ongi eesti vaid üks raba, maakohad tühjenevad, väiksemad linnadki rohtuvad jne. Kas 100-200 aastapärast käivadki inimesed vaid siin metsas meenutamas kus kunagi oli eesisade suitsuahi. Ju siis nii….

Aga mul on juures üks lemmik teatrisaal, nimelt VabaLava.

 

Krabasin

Jessuke läksin vist natuke hoogu ja krabasin teatripileteid. 😀 No see on see kui tekib mingi nähtuse järgi igatsus. Novembris siis lausa 3 teatrikülastust tulemas. Irw kuigi ma tean, novembris ma kirun ennast, et nii palju sai, aga noh vähemalt tuulutame natuke E. vanemaid ka. Nov kogunes siis ” Saade”, “45339 km raba” ja “Jaanipäev”. Muide see Endla tükk 45339 raba on Vaba Laval. Oh üllatust, miskipärast ma polegi sinna veel jõudnud. Oktoobrisse jäi  VAT-is ” Müller peab lahkuma”. Vatis on üldse viimasel ajal häid tükke tehtud, aga jätan need uude aastasse. Ja nüüd on parem, oma vaimsele tervisele :D, et ma oma pangaarvet ei vaataks :D.

 

 

Gunn, Gunn, Vana ….

Jessuke ma pole ammu teatrilavadel midagi nii haledat näinud,  haltuura täiega. Tutvustust lugedes tundub teema nii põnev ja tegelikult ongi, aga ma ei tea miks M. Kivastik selle baaritemaatika nii masendavalt lamedaks kirjutanud on. Minuarust ei suutnud ka tipptasemel näitlejad seda haledust korvata. Või olen ma lihtsalt juba liiga teisest põlvkonnast, et sellist jäma mõista.

 

Gilgameš

Käisin ka kaemas ja ühtlasi sai ka esimest korda seda Kultuurikatelt külastatud. Üldise fiilingi lõi siiski tõesti see koht ja mastaabsus. Ruum on võimas oma kõrguse, laiuse ja retro poolest. Jahedamate ilmadega on seal tõenäoliselt päris külm istuda. Kõigepealt tiriks  kohe kaks auhinda ära “aasta lavastus” ja “meespeaosa”, ülejäänud kolm “lavastus”,” kunstnik”, “muusika ja sõna” jätaks alles. No vaevalt see  J. kehastatud Gilgameš parimaid rolle oli,  minuarvates oli 2011 aastal palju paremaid kas või näiteks “Amadeus” koos peaosalise I.Sammuliga. Lava taust või kujundus kuidas seda nüüd täpsemalt öelda onju, oli tõesti üks omapäraseimaid ja võimsamaid mida siiani näinud, kaasa arvatud tehnilised atribuudid. 

Linkan siia ühe Postimehes ilmunud arvustuse.

 

Testosteroon

“Testosteroon” 

Hormonaalne  komöödia

Endla 2008

Osades:Raivo Rüütel (külalisena), Sepo Seeman; Ago Anderson; Lauri Kink; Tambet Seling; Jaanus Mehikas; Veljo Reinik.

Sain üks esmaspäev jälle teatris käidud. Kui kauge linna teatritrupp külla tuleb, kuidas sa jätad võimaluse kasutamata. Nagu ma siin ennist juba maininud olen, mulle täitsa istub see Endla teatri repertuaar. Loogis, et ka mõningad näitlejad imponeerivad täiega nagu Ireen Kennik ja Ago Anderson. 

Kurb muidugi, et Ugalast sellised negatiivsed uudised levivad. Samas on Ugalas väga häid tükke, just nagu nad isegi ütlevad:  vähem pulli ja rohkem mõttestatust ja intellekti. Aga jah, kas teatripilet või leivapäts, ei pea vist eelistuse üle nuputama.

Testosteroon ongi selline testosterooni täis tükk. Seitse meest laval kirumas naisi ja kurtmas meeste raske saatuse ja saamatuse üle. Nagu sellest kirumisest veel vähe oleks, kistakse ka lõpupoole püksid maha, seega testosterooni vaimne laks on kohe kindlasti kirjas. Vähe sellest, et ma olin peale “Kokkolat” natuke ma ei teagi mis olekus, kui Sepo ja Ago ja üks tüüp veel laval neoonrohelistes stringides ringi lasid, siis nüüd võis imetleda neid “värke” otse ja omadega. Kähm hea, et kohad rõdul olid. Kui see nüüd seljataha jätta, siis jällegi, mis imponeeris oli sõnade mäng ja tavaelulistele müütidele kiiksu andmine. 

Ago Anderson on ikka nii pull kuju. Tema mängis osa, kus ta kehastas mikrobioloogi, kellel hüüdnimeks Sitikas. Naistega natuke saamatu/saamata nohik. Täiega täiesti tõetruu tüüp. Pane reaalne elu lavale ja saad õnnetuse ühe otsa asemel õnnelikkuse teise otsa.

Tekst teatri kodulehelt:

Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või… hoopiski bioloogia?
NB! lastele alla 16. eluaasta mittesoovitatav!
Teadmiseks – laval suitsetatakse!  Ma lisaks siia veel :Teadmiseks – laval ropendatakse!

 

DJ ehk Don Juan

“Don Juan”  2009

Vanemuine

Autor: Rein Pakk

Osatäitjad: Ott Sepp (DJ), Ragne Pekarev, Jüri Lumiste (Casanova), Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk, Gert Kark, Taivo Põder, Urmas Poom

Rein Pakk mängib kuradit. Kujutate ette teda liibuvas mustas lateksis. Kui ei kujuta, minge vaadake. Põrgus on suurpuhastus. Mao Zegongi “kapist” välja tirinud DJ saab kaheks nädalaks linnaloa. Nii nad sealt siis koos Casanovaga  tulevad. Aga tänapäeval on kõik teisiti. Naiste au ei ole vaja röövida, seda pakuvad nad ju ise. Tänapäeval tuleb hoopis meestel ennast päästa. DJ oma aja pahe on tänapäeval hoopis vastupidise mõjuga.

Teksti on palju ja tekst on hea, huumoorikas, sarkastiline ja noh tõsine  ärapanemine tänapäevale. Suunurgad olid muiges pidevalt.

Tekst teatri kodulehelt:

Don Juan on mees, kellesse naised on armunud juba enne temaga kohtumist, sest tema kuulsus käib tema ees. Nii on see ikka olnud ja on ka täna. Ainus vahe on selles, et tänane Juan ei suuda enam oma kuulsuse kinnitamiseks ega kasvatamiseks ise mitte midagi teha. Avalikus ruumis tekib see ilma tema abita, meedia loob temast kuvandi ja don Juan ei pruugi ise üldse sellele kuvandile vastatagi. Täiesti ilmselt ei suuda ta kõiki neid naisi, kes temast huvitatud on, rahuldada. Paremal juhul suudab ta neid ehk rahustada.

 

PostUganda

PostUganda

Idee ja teostus, muusika ja sõnad:  Maiken (B)Lond  ja Riina Maidre

Von Krahli Teater 2009

Riina Maidre on kõikse eredamalt meels mul bändist “Raadio Maria” mille plaati  tööarvutis taustaks ikka aeg ajalt ketran. Sõnad lugudele on kirjutanud Krisitina Ehin. Minu jaoks tõsiselt hea ja nauditav asjandus.

Seega lugedes etenduse kava ja, et Riina seal kaasa teeb pold mingit kahtlustki , et ma seda tükki vahele ei jäta. Seda enam, kui postimehes ilmus pos. arvustus ja eelmisel nädala nimetas Madli Pesti seda  pehmelt öeldes kultus performanciks. Seega ootasin ma vaimukusi, sarkasmi, sotsiaalse nõmeduse peegeldust, raputust, head mussi, meeste tüüp arvamusi naistest ja nende purustamisi jne. Aga ma olen väga pettunud, ei midagi sellist, no okei hästi sutikene oli miskit. Tahaks öelda, et  aega ajalt ei ole kultusel ja nõmedusel suurt vahet. Igaljuhul väga sisutühi. Lihtsalt kaks tibinat midagi nikerdamas ja no laulu sõnadest ei saandu ka muffigi aru. Kuidagi nii mage ja nõrk oli. Ometi on see  teema ju super hea: “Kui sul, mees ,oleks võimalik veeta üks päeva oma elus naisena – mida sa tahaksid PÄRISELT kogeda?”. 

Või oleks tõesti pidanud võtma lõiku tutvustavast tekstist sõna sõnalt: Muidugi, kõik mida Sulle siin NII paljutõotavalt serveeritakse, on üks suur lubadus. Keegi ei saa garanteerida, et see pole kõigest halvasti varjatud eelmäng jõudmaks klisheeni, mida kutsutakse kulminatsiooniks ning mis omal triviaalsel kombel niikuinii lõpuks ära tuleb. Vahel tugevam, vahel nõrgem ja vahel peab teesklemagi. Päris ilma ei jää keegi.

Igaljuhul ma jäin ilma. Tra, ma ei või.:) 

Vaata tutvustust teatri kodulehelt.

 

Kõik on täis

Draamateater 2008

Autor: Becky Mode

Mängib Taavi Teplenkov

Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Muide, restoran on tõeline moekoht, see on kaks kuud ette reserveeritud! Aga alati leidub ju inimesi, kelle arvates NEMAD peaksid laua saama kohe. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud – kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. Mitte ainult klientidelt, sest oma osa lisavad egomaniakist peakokk ja stressis kelnerid-administraatorid. “Kas te saaksite, palun, oodata…” Ja just siis, kui Samil on ootele pandud viis kõnet, igaühest puhkemas skandaal, helistab Sami isa, lihtsalt et pojaga rääkida, öelda, et igatseb teda jõuludeks koju…

Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste…

******************************************************************************************************

Igatahes selline muhe naeruteraapiline tükk. Kuigi samas mõned naljad olid kuidagi natuke labased, aga sobisid Taavi näoilmega  imehästi, seega muige tõid ikka näole. Fantast tase on see, kuidas  üks tüüp suudab nii paljusid erinevad hääli ja nöoilmeid nii lühikese ajaga ette manada. Ei midagi erilist, aga just selline kerge ja mõnus meelelahutus sobis reede õhtasse väga häste. Tegevus on suht intensiivne seega asi saab kuidagi väga ruttu läbi. Telgelt  kestab ikka 1h ja 20 minta.

 

Käisin ka ära

… meie uhiuues Nokia kontserdimajas. Saal on ju kena ja viriseda:) pole millegi üle. Kempse on ka piisavalt, järjekorda ei tekkinud, garderoobis teenindus kah kiire ja korralik. Aga ühtegi teatrietendust ma sinna vaatama küll ei lähe. Liiga rohmakas ja suur. Eilegi pidi lausa pead pöörama :), et näha mis teises lava otsas toimub. Kontsert, muusikal, tants jne need sobiks sinna saali palju paremini.

Prügikast 3-e  käisime vaatamas. Mul on kurikahtlus, et meie estraad ja palju muudki head sureb koos Baskiniga. Papi ikkagi 80 ju, kaua talle ikka seda ilmaelu enamb antud on. Seega tuleb nö vaadata mida veel vaadata kõlbab. Kuigi ma Vana Baskini teatri  etendusi peaaegu vaatamas ei käigi. Vanusega vist tuleb see, et oskad elust ise juba  igasugu absurdsusi ja komöödiat üles korjata. Aga Eino ise laval, no kuidas sa jätad minemata. Tükk ise on jubedalt hakitud aga estraadietendus võibki seda endale lubada. Teema siit, teema sealt jne. Vahepealne  Eino etteaste vanad naljadega, siis jälle lambist  edasi. Vaadata tasub ikkagi, eriti neil kes ühte ja kahte ka vaatams on käinud, otse elust sarkastilise pilgu läbi. Seda enamb, et näitlejad on väga head (Paluver, Koroleva, Adamson). Aina rohkem ja rohkem meeldib mulle see, et Anne Paluver on uuesti avastatud.

 

Ohvrit mängides

“Ohvrit mängides”

Linnateater, esietendus  2008

Autorid: Oleg ja Vladimir Presnjakov

Lavastaja: Mart Koldits

Ma ütleks, et väga seff lavastus. Väga minimalistlikke vahenditega oli väga vaimukalt lahendatud lavakujundus. Suht andekad olid ka olukorrad kus peategelane mängis  kuritegude rekonstruktsioonis ohvreid ehk tapetuid kodanikke. Peategelane Valja töötab Moskva miilitsas “ohvrina” on kõrgharidusega 30 aastane mees ja elab veel koos emaga ühe katuse all. Täitsa huvitav amet ju, mängid etteütlemise peale tuuletõmbusest tingitud faktoritest aknast välja kukkuvat perenaist või basseinis kiremõrva ohvriks langenud neiut, või sõbra poolt mahalastud sõpra ei mingit vastutust ja kohustust. Ülejäänud aja oma elust nägeleb emaga ja mõtiskled elu mõttetuse üle. Valja arvates tapsid ema ja onu isa ära, et ema ja onu saaks koos olla. Armastus või nii. Kuid enim meeldis mulle see kuidas Valja suutis oma sõnadega paljusid närvi ajada. Lihtne loogika käib ikka üle mõistuse ju. Ahjaa, ja see Ojari ujumispükstes mägedepojast mõrvar oli ka väga pro. Miilitsauurija õpetussõnad kõigile, tahad lollust teha, ära mõrva vaid pane hoopis elukaaslase hambapasta sisse sinepit.

Näitlevad:Valja-Priit Võigemast, Valja isa-Aleksander Eelmaa, Valja ema-Epp Eespäev, Valja kasuisa ja onu-Allan Noormets, miilitsauurija-Rain Simmul, teine miilitsauurija ja üks süüdlastest-Andres Raag, miilits-Mart Toome, videoperaator-miilits-Piret Kalda, Kalju Orro, Indrek Ojari, Andero Ermel, Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari