oktoober 2016


Oeh no vanal inimesel ikka juhtub. Võtsime eelmine pühapäev maal puid, kuna mul käpp haige sai M. kaasa võetud. Pausi ajal tõstis ta lauale shokolaadikoogi tükid. Kõht oli tühi, krabasin ka ühe ruudu. Oli küll imelik maitse, aga ei mina uskunud, et see ‘lillekese’ värk sedasi toimib. Tööle jõudsin alles teisipäeval. P õhtul alates kella kuuest ei mäleta suurt miskit. Teistkorda enam ei taha, väga imelik oli. Jääme ikka meie põlvkonna ‘mõnuainete juurde’. Olge te tervitatud Bacradi nahkhiir ja Captein Morgan.

 

Aga teine trip läheneb ka koletul kiirusel. 3 nädalaks saarele. Kuna peale esimest korda jäi saarest väga hea mulje, siis seekord lähme kambaga ja teeme põhjalikumad süvauuringud.

Tegelt olen ma jummala närvis juba viimased 3 kuud. See jõuka värk onju. Vigastasin juba augusti alguses miskit reiepealselihast. Siis käisin veel augusti lõpus kaks nädalat intensiivsel treeningul, 3 korda nädalas trenksuga. Siin kohale tuleks meelde tuletada , et loll pea on ikka ihu nuhtluseks.:) Ja nüüd olen juba 1,5 kuud sportimata olnud.  Jah, ja minu plaan olla saarele mineku ajaks 75 kg on ja pehmelt öeldes seal samuses. Kuidagi hirmus tuttav muster :D.

Aga see vigastus masendab täiega. No ei taha kohe kuidagi paraneda. Oktoobri alguses suutsin maal saagi käima tõmmates ja puid langetadses vigastada ka oma paremat kätt.  Jalkasse pole juba kevadest saadik saanud, kuna sai suvel ettekandja oldud ja peale 3 päeva 13-14h jalgadel on hea kui järgmine päeva ennast kontoorasse veetud saan ja koridori lõpust ise endale tee vee toodud :D. Selle peale öeldakse, no tõesti vaata passist oma sünniaastat onju.

Ma saan ju aru, et see ei ole vabandus, sest toituda võib ju ikkagi normaalselt. Kuigi närvis olek ja normaalne söömine ei käi minupuhul kuidagi kokku. Tagasi vaadates olin ma  suht edukas 85 peale sain ennast augusti lõpuks. Ja nüüd on kaaluaparaat juba pikemat aega kaugel voodi all.

No t…. ma ei või, ei anna alla.

See aasta  on olnud üks inimestes pettumiste aeg, inimestes keda ma arvasin tundvat ning kelledest ma väga pidasin. Ma ei võta eriti inimesi omaks , või noh läheb aega ja kui see aeg on möödas, siis ma olen alati ise arvanud, et valik on olnud sobilik. Selleks ajaks kogutud info põhjal ma eeldan, et teatud ettetulevates olukordades käitutakse mõistlikult või noh vähemalt minule vastuvõetavas amplituudis. Mulle on meeldinud nende maailmvaade ja mõtted mingite situatsioonide suhtes. Või on olnud nad minu jaoks inspireerivad kelledelt miskit elutarkust ammutada või keskmisest intelligentsemad.  Ja siis need inimesed kräshivad/djuuzbagivad  kõige lihtlabasemates situatsioonides. Ühelt poolt on ju hea ,et nende hästi varjatud mustem pool on end ilmutanud, aga  teiselt poolt tekitab pettumuse iseendas, et mu valikud ja eeldused ning järeldused on olnud mõnes koha pealt väga valed. Õnneks on  ikka rohkem neid kellede suhtes eelaimdused on olnud õiged.