jaanuar 2009


Kes oleks mulle nõus kuduma täisvillasest lõnagast “karupükse”. Ühendust saab blogis oleva maili kaudu. Tasu kokkuleppel.
Poes müüdav soepesu suusapükste alla on olnud täiesti mõtetu investeering.

Kaks kismat ei jää ilma kolmandata. Leedukad barrikaadidele!!

Hää lugu

Kurb on see, et teatrisaalid hakkavad aina tühjemaks jääma. Pileteid on isegi 2 nädalat enne etendusi saada. Tõenöoliselt on varsti käes aeg kus nii mõnigi väiksem oma uksed sulgeb. Kurb. Üldiselt ei ole meil ju olemas sellist teatrit kes ainult saasta toodaks. Noh minuarvates üks on, aga vanema generatsiooni nöol on tal vaatajaskond olemas. Suuremad elavad üle, saavad kulkalt finantse. Kuid mis saab väiksematest ja omanäolistes. Totaalselt lemmik ja seff ja friiki  Von Krahl tehti juba maatasa. Mis ootab ees Theatrumi, VAT- i,RAAAM-i, NO-d  jne. Igaljuhul raske saab neil olema. Kuid hea on see, et teater on eestis üks enimb tarbitatav kunstiliik. Natuke majandus inimesena tahaks öelda , et eks konkurents ja kvaliteet panevad asjad paika.  Kuid minuarust ei peaks kunstis valitsema sellist kapitalil põhinevat konkurentsi mentaliteeti. Toodame tükke selleks, et pappi saada. Loomulikult egas kunsti ilma papita ei tee, kuid kui ühe maja repertuaarist moodustab ligi 60% sellised tükke siis see teater on maha käinud. Lootust on , et selles suhtes ajad ehk paranevad. Teatrifänn pigistab kõhukõrvalt piletiraha hea etenduse jaoks välja küll.

Vahepealsetel jõude aastatel on lavakas tootnud palju suht keskpäraseid näitlejaid. Kas raske aeg selekteerib neist välja pühendunumad, või teeb raha oma töö. Kas tänased näitleja hakatised on nõus virelema kunstile pühendunult. Eks aeg annab arutlust. Tegelikult rasketel aegadel sünnivadki ju   “ever green” mennid ja womenid.

Üldiselt on mulle viimasel ajal kuidagi Endla repertuaar mokka mööda. Rock n roll oli siis järjekordne hää leid.

Lugu algab augustis 1968 kui Vene tankid sõidavad Prahasse sisse. Jan, tšehhi üliõpilane, elab ja hingab rokkmuusikast. Tšehhi rokkbänd Plastic People of the Universe saab vastu oma tahtmist vastupanuliikumise sümboliks. Max, Cambridge’i ülikooli  filosoofiaprofessor,  usub kommunistlikusse ideoloogiasse, ent tema tütar, hipist lillelaps Esme, suitsetab tagaaias kanepit ja kuulab Pink Floydi…
Lugu lõppeb 1990. aastal, mil kommunistliku režiimi raudne eesriie hakkab langema. Vene tankid sõidavad Prahast välja ning Rolling Stones tuleb Prahasse Strahovi staadionile esinema.
Tom Stoppardi näidend kätkeb ja ühendab endas kahte maad ja rahvast, kolme põlvkonda ja 22 pöördelist aastat, mille jooksul muutuvad ja murduvad nii mõnegi tegelase ideaalid igaveseks.  Teatud väärtused aga jäävad püsima. Elagu armastus, vabadus ja rokkmuusika!

Väga tekstirikas ja väitlus aldis tükk igaljuhul. Kes viitsib ja tahab poliitteemadel kaasa mõelda, sel soovitan.

**Uh nihh telkust nüüd kulka auhindade jagamine ja õhtut juhib üks mu lemmikuid Carita Vaikjärv. MMMM

Igaljuhul nüüd pole muud kui Merkel löögu ennast ülesse ja mingu Putini põlve silitama ja Sarkozy võtku ka oma kallike kaasa. Ütleb vanasõnagi ju, et seal kus mees hakkama ei saa sinna tuleb naine saata.

Nüüd vist tunudub puuküttega onnike väga ahvatlevana.

Gazprom lõpetas gaasitarned läbi Ukraina

Väike emmi võrdlemine Ukrainaga

 Njah, paar talve tagasi keerati keset praksuvat pakast Gruusia kuivale. Ellu jäid raisad.

Kas ei old mitte Merkel see kes läänemere äärseid maid noomis, et pahad poisid ei taha mitte kuidagi lasta ehitada seda nord osti või nord westi või mis iganes selle trassi nimeks pidi saam. Mis vahet seal tegelt on mille või kelle territooriumi see läbib, kui neil on vaja jõudu näidata siis näidatakse ja leitakse ka põhjus. Näiteks: Soomlased varastavad meilt lund või rootslased ei luba vene maffial tegutseda või eestlased va sigudikud tahavd ühe sõduri teise kohta tõsta või  taanlased on üldse liig happy rahvas sel ajal kui meie siin vaevleme. Nagu nad ise ju ütlevad, põhjuse viina viskamiseks/gaasikraanide kinni keeramiseks, leiab alati.