november 2011


 -9 kg 10 nädalaga on uueks eesmärgiks. Vähemalt selliselt sai kaaluabisse uus eesmärk seatud. Ja ei muiga siin midagi mu 101 katse üle.

No fukk mis nendega on. Millegipärast on just need kõikse masendavamad õhtad. Onju, home alone, päeval üritad elamist kord seada, pesu pesta ja õhtal pokkerdada ja telkust vaadata seda mis sealt parasjagu tuleb. Nagu ühe perioodi lõpp ja teise algus, ehk homme algab kõik otsast peale, töönädal. Pühapäeva õhta on ka selline õhta kus ei viitsi, kuskile minna, sisemise põhjendusega, et homme peab tööle minema. Suvel on kuidagi parem, kuna enivei tuled hilja õhtal maalt, siis pessu ja tudele, pole aega igasugu mõtteid mõelda. Tahaks, et pühapäeva õhta oleks nagu iga teine õhta ja esmaspäeva hommik oleks nagu iga teine hommik ka talvisel perioodil.

Töö murrab aju kuivaks, nagu mul teda teab mis mõõtmetes oleks, aga selle natukese olemas olevaga tuleks ka heaperemehelikult ümber käia. See uus proge, ma ei saa tast ikka mitte essugi aru. Boss silmist näen juba lootusetuse tunnet, et seda mida ta eeldab, seda minus lihtsalt pole, pingutagu ma palju tahes. Eks lähitulevik toob selguse. Kui me teed peaks lahku minema, siis on ta ikkagi kõikse parem ülemus kes mul olnud on. Inimlikk, arusaav, juhendav, kompromissialdis, ideedest pakatav, meeletu analüüsivõimega  numbrifänn. Suudab seostamatu seostada ja selle üle ka ise siiralt õnnelik olla. Oma ala tõeline fanatt ja mis peamine annab endal aru, et tal on alluvad oma saja murega ning suudab meid õiglaselt kanseldada ja hääl tõuseb vaid väitluste käigus arvutsulikke põhimõtete üle, mis võib olla põhjustatu ka minu liigsest emotsionaalsusest ja paanikast. 🙂 

Oeh kuna on jälle home alone nv, siis hakkasin lugema “Kristjani noorusaastaid”. Oi jummel, tõeliselt andeka ja sisuka pornofilmi stsenaarium kooruks sealt välja küll. Igaljuhul on kas autor väga kiiksuga inimene või on tõesti selline prototüüp elust võtta olnud. Kui kõik Juha raamatud kokku võtta ja Kaurismäki neist ühe omas stiilis film teeks, saaks vist sajandi parima soome komöödia kindlasti, a la C. Bukowski stiilis või isegi kõvema. 🙂  

Pöffile ei jõua see aasta kohe mitte. No pole ka selline “must have” üritus. Eks telkust tule ka varsti neid filme ja osad mis huvi pakkusid sain netist kätte. Pealegi ma enivei eelistan kinole teatrit.

Mõtsin siin, et hakka rohkem liikuma, siis saan ka vabamalt rohkem õgida. Tutkit tevotshka, anna ikka hammasetel vaba voli ja ongi kacl tarbimine 5 korda suurem kui ära suudan kulutada. Kaks kord nädalas kepikõnd, ehk 8-10km korraga, mis teeb umbes nädalas 1200 lisakalorit. No tegelt, et kulutada ära see mis selga söödud peaks ma igapäev nii 20 km liduma. Seega üritan nüüd ikka järjekordselt oma söömisihad kontrolli alla võtta, sest mõte igapäevasest jooksmisest ajab kuklakarvad turri.

Pokkerdan ka ikka natuke. Naisteliiga on käimas ja 10.detsil on suur live finaal. Põhimõtteliselt on mulle juba kohalejõudnud, et selle vallas head mängu näidata pea ikka hullult investrerima nii aega ja  pappi.  Hiljem kui bankrolli miinus tasa teenitud võib selle raha muidugi tagasi korjata, aga no ma ei tea, mulle siiski tundub, et mul on oma ajaga antu eluetapil  midaga targemat ka teha. Seega selliseks pühapäevaõhtuseks hobimängijaks ma jäängi. Kui ma kunagi pensil olen, siis kindlasti saab see olema üks mu peamiseid hobisid, teatri garderoobitädi töö kõrvalt. Üldiselt hetkel tuleks see hobi ikka millegi füüsilisema vastu välja vahetada.

Nüüd dress selga ja metsa liduma, aga õhtal külla filmile ja koogile. 😀 Iga pühapäev võiks selline olla. 

Postitust Türgi 2 ei tulegi, no ei viitsi vist ikka.

Saatsin E. hommikul pestuna ja toidetuna tööle. Las rababa ka natuke, terve nädala logelenud. Hetkel on nii mõnna olla oma diivaninurgas ja kanal “seitse” laseb vanu hitte. Kuna finatse on natuke vähe siis kahju, et pole miskit uuemat lugemist. Juhalt on uus raamat väljas 🙂 “Kristjan asendusteenistuses”. Viskasin pilgu raamaturiiulile, mul on kõik ta raamatud olemas ja teate ma ise ka ei tea miks ma ta raamatuid loen.  Njuh, kui nüüd mõelda, siis mulle meeldib just nii öelda siin ja praegu toimunu põhjal loodud jutustused. Olgu see siis kellegi elulugu või reisiseiklus või filusuufia või miski muu, aga peasi et tänapäeval toimunu. No ja pealegi on Juhal sellised kiiksuga ülelahe naljad. Soomalstel on ikka täiega oma fluidum olemas ja minuaravtes väga armas ja kodune kuidagi. Irw ja pealegi mu käibefraas “T… ma ei või” ja “mulle näkku ei n….” on just sealt tulnud. Ikka otse ja omadega. 🙂 Kahju, et see türklane mu keelt ei mõiganud, sellise ropendamise peale oleks tal sekundiga ära vajunud. Või vähemalt sama kiiresti, kui tantsuplatsil vastu mind hõõrudes kõvaks sai. Aga see selleks nüüd onju, on vähemalt midgi meenutada ja hea teada, et ikka nii mõnelgi veel mu peale  tõuseb, isegi 50 aastasel very important personil. 🙂

NO -s tuleb jälle “Virginia Wolf” näitamisele, peaks ikka piletid ära krabama. Oeh tegelt mind häirib nii suure teatri juures see, kui piletid on kohtateta. Krahlis ja Theatrumis ja VAT-is ja muudes väikestes on see loomulik ja suht mõistlik ka, aga NO-s võiks ikka olla numeratsioon. See selline pisiasi küll tegelt, aga peale tööpäeva on inimestest ikka nii kopp ees ja siis mine endale kohta trügima.  

Mull öeldi ükspäev, et ma olen päris hea koolitaja. Ma looda, et see oli siiras kiitus. Tegelt annab see värk ikka natuke enesekindlust ka juurde ja näiteks esinemisjulgust, ma näiteks ei põe pärast, kui midagi natuke untsu läks või keegi esitas küssa millele ma vastat ei osanud jne. Ja tuli välja, et boss on selle lausa meie osakonna ametlikke saavutuste kavva pannud.  Teisisõnu, porjekt mis sündis minu initsiatiivil ja mida ma suht vabatahtlikult igavusest vedama hakkasin on saanud juhatuse heakskiidu.

Aga pekki, julgust üksi tantsutrenni minna ma endas ikka ei leidnud.