juuli 2011


Ma olen kärnas. Algul arvasin, et mingid satikad hammustasid ja läks paiste, aga tundub hoopis miski allergia olevat. Vasak kints on nagu bakterite ja vesivillide lahinguväli. Kakelda võiks nad kuidagi nii, et mul valus ei oleks, hea seegi, et kõige pekisema kohapeal. Iga hommik teibi kints kinni, muidu ei saa pükse jalga, hõõrub ju. Raudselt on see odav leedu parmesan selles süüdi. Mis nad ilmaasjata seda odavat toitu eesti turule paiskavad või. 🙂 Hea , et puhkus on, saan püksata ringi lipata.

Uh, arki teooriaeksam on tulemas, ma olen juba pooled asjad ära unsutanud, eks see vanadus ole, et miskit meeles ei seisa.

Aga endiselt, maal on hea ja  moosi keetmise hooaeg võib alata. Valmistume siin Mäuksi ka ette Mutiaugu tripiks, aga läks teine nii paanikasse viimane kord, kui transpordi kasti kinni panime, et lausa kahju hakkas tast ja koju ta jäigi. Varsti uus katse ja siis on ka maamaja karvu pilgeni täis.

Amsti lõpetasin ära, väga hästi kirjutatud asi. Milana “Eesti modelli päevik” -u lugesin ka läbi, aga poindile ei saanud pihta.  Tagakaanel hullult kiidetakse. Millest ta nagu kirjutada üritas või milleks selliseid asju üldse trükitakse. Minuarvates totaalselt pointless. Nirti oma ootab järge, E. loeb hetkel ja ma tegelt mõtlen veel, nagu hullult kurb pidi olema. Aga hetkel on käsil “Liikluseeskiri 2011” ja “Sõiduauto ABC” 🙂

Mul on raamatutega sama jama mis toiduga, ega enne hing rahu ei anna, kui asi krõskaks tehtud, toidu puhul siis pintsli pandud ja raamatute puhul siis läbi loetud. Puhkuse ajaks tuleb nüüd uued soetada. Võtsin selle “Minu Amsterdami” ette. Kuigi see “minu” sari tundub kuidagi kahtlase väärtusega, neid raamatuid tootetakse nagu “vändra veskist saepuru”. Siis ma enne uurin netist kas ikka tasub üldse investeerida näiteks mind huvitava maa raamatusse. Amsti tahaks ka ise minna, kohe nii paariks nädalaks kolama, seega õnneks olid selle raamatu kohta väga head arvustused ees. Tõesti väga hea lugemine. Autor ei anna küll ülevaadet kogu hollandist ja hollandlastest, aga just neist kontekstidest mis on teiste EU riikidega erinev. Eutanaasi-(leg 1984 aastal), mariuhaana ja seene kasvatused, caffe shopid,  prostid, hipid, halastusseks- mida riik toetab, samasoolite abielud mis legaliseeriti juba 2001 aastal, 4 päevane töönädal – kyll teatud kodanikele, näiteks lapsevanemad, kroonilist haigust põdevad jne. Kuidas need kooslused tegelikult ka toimivad, kuidas on reguleeritud ja kuidas suhtutakse ja kuidas kõige selle juures, mis meie riigil tundub sotisaalselt üle mõistuse käivat,  nad veel jõukalt elavad ja riik ei olegi hukas ei moraalselt ega eetiliselt. Aga meie siin eesti elame ikka nagu keskajas.

Fuck ma ütlen, ma ei sa oma mäuksist üldse aru, tuleb ligi, nurrub pai ja siis virutab käpaga nii, et mu käest ribad taga.

Pöial valutab. Käisin eila trepil käntsa, kui tulin ühe kauaaegse keskastmejuhi ära saatmiselt. Ega me keegi ei old eriti üllatunud, kui saime teada kes tema asemele tuleb. Kild käib mööda maja ringi, et noh Kruuda on meil veel puudu finantsjuhi kohalt, siis on täiskomplek K….-it. kohal. Ainult, et midagi pole paremaks läinud, pidevalt tuleb selliste pangedega jäma kaela, mida annab ikka ära helpida, kuna me oleme ju vanad olijad ja teame kuidas asi ära parandada. Aga seda julgust pole kellegil, et tulla küsima kuidas asjad meil käivad ja süveneda natuke miks see nii on, mitte et a la, aga meil tehti nii, teeme nüüd siin ka nii. Tutkit tselovek, tutkit. Ja, jah mul sai ka juba 16 a. selles asutuses täis ja 5 a.  viimasel ametikohal. Niikaua, kui ise saada aru, et iga päeva toob uusi teadmisi juurde, nii kaua täitsa võib ja  pealegi mulle meeldib stabiilsus. Nii mõnigi tuttav kurdab kuidas jookseb ühest asutusest teise, pidevad pankrotid ja koondamised jne. Mis elu see on kuid pidevalt pead mõtlema, kust homme maksude- ja toiduraha saada jne. Nii, et koolitajad ja personalijuhid ja muidu pudulojused (loe:konsultandid)  ärge mölisega midagi, stabiilsus on hea ja mõnele sobib. Viie aastaga ei ammendu ükski põnev amet. 

*****

Kuna puhkus on lähenemas, siis käisin raamatupoes rahakotile mõrva sooritamas. Puhkus tähendab minujaoks ka võimalust puhanud silmadega lugeda. Aga noh jah 2 tükki lugesin juba läbi. “Kebab ja kilukarp” ja “Afganistani päevik”. See esimine on vist omaettenähtus üldse. Lugu sellest kuidas kolm  eri rahvuse esindajat hakkasid toitlustusasutust pidama. Igaljuhul naerda sai kõvasti ja olles ka ise ühe sellise asutus köögipoolt kogenud oli ka äratundmisrõõmu küllaga. See teine sai ostetud kuna maksis mingi 1,5 euri. Sisu on noh pehmelt öeldes ei midagi ütlev. Ühe sõdurpoisi ülestähendused 6 kuu jooksul missioonil viibides. Ühesõnaga ei saanud eriti midagi uut ja huvitavat teada, selle maa ega ka missioonil viibivate sõdurite kohta. Kolmas “Minu Amsterdam” seisab veel.

Üle pika aja olen nv linnas. E. on lõunaosariikides sugulasel pulmas. Mul veel lube pole, seega maale sõita ei saa ja ega üksind on seal metsa sees ka natuke kõhe olla. Augusti alguses on ARK-i teooriaeksami esimine katse. Vahepeal pole neid teste üldse teinud ja palju hakkab juba ununema.

Kaalust ma enam ei kirjuta, kopp on endal ka ees. St eks ma ikka üritan vaikselt jälgida ja toiduga kuida sõbralikuma suhte luua.

Naiseks olemine võrdub kriminaalkuriteoga.

… kuidas ma suudan oma elamise ikka suht lühikese ajaga nii segamini pöörata, et endalgi on koristamisega raskusi. Eila kraamisin terve päeva magamistuba. No kohutav liht. Õhtal alustasin köögi suurpuhastust, mida täna kavatsen  jätkata ja tõenäoliselt jagub veel homsekski. Köögis oleks vaja vabsee vaja üks korralik remont teha ja uus mööbel osta jne.

Kass va suslik ajab niimoodi karva, et iga  amps mida suhu paned tuleb üle konrollida. Kraabi palju kraabid ikka ajab karva, õigemine ajab ta seda aluskarva mis on pehme ja lendleb õhus ringi. Mõnikord on tahtmine ta masinaga paljaks ajada aga näe va suslik ei anna ennast kätte ka. Põhimõtteliselt koosneb mu tolmuimeja koti sisu 90% kassikarvadest.  Enne kui sokid või koduriided pesumasinasse lähevad käin ma nad tolmuimejaga üle sest nad on kassikarvu täis.  Uh karvakonsentratsiooni peale köögis ja elutoas ja koridoris ei taha ma mõeldagi, olenemata sellest, et iga nädal saab toluimejaga koristatud ja tüüp kraasiga üle käidud. Vähe veel sellest, kulub mul tonnide viisi seda riiete puhastamiseks mõeldu kleeppaberit igal hommikul uksest väljudes käin riided üle. Tüüp avastas eile rõdu. Põhimõtteliselt on tal keelatud siseneda magamsituppa, millest ta ka siiamaani on  vahelduva eduga kinni pidanud, aga nii kui pea ära pöörasin oli tema rõdul. Ja terve õhta nillis sinnapoole minekut. Tõenäoliselt vestlused stiilis mis on lubatud ja mis keelatud on temaga mõtetud. Seega kassipsühholoogid, help.

No nii selleks korraks on see ajatu aeg läbi. Paari nädalal pärast peaks veel seda tulema aga noh oleneb tööst. Meil siin jälle action käib ju, suvel ei anta ka rahu. Pekid on natuke punaseks praetud, tennist mängitud, paar korda sauna mõnusid nauditud, nõudepesijana, muruniitjana, kartulikoorijana natuke lisaraha teenitud ja üks raamat läbi loetud. ” Eestlasena Londonis” Aime Hansen. Autor on viitsinud süveneda natuke ka ajalukku ja kirja panna just asju sedamoodi nagu mina seda soovinud oleks. Mitte jahuda kus mis asub ja mida ja kus ta tegi, vaid ka olukordade asjade olemust, nende tekkepõhjusi ja miks nad just nii on nagu nad hetkel on. Seega E. poolt täitsa väärt investeering. Ühesõnaga sai puhatud küll.

Oeh vahepeal jäi mu Gabriellake seisma. Tõenäoliselt suutsin parkides tuled sisse jätta ja 2 h oligi aku tühi ja käivitamisel ei teinud piuksugi. Mul ju käib kõik vändaga ja mehaaniliselt. Eila siis kutsus E. vanem poeg kamba sõpru kokku ja lükkasid mu G. nii palju välja, et sai ninapidi E. auto juurde. Siis panime krokodillid külge ja mauhti särakas akusse. Nurrus nagu vana kõuts peale seda. Seega sõitsin ma eila miski pool õhtut ringi ja suutsin kuskil Laagri kandis ära ka eksida.  Tunne kodulinna onju. E. ütles, näe pole veel lubegi, aga juba üle elatud aku tühjendamine, mida pidi juhtuma 90% algajatel juhtidel kel on romud õppimiseks. Nüüd veel tuleb üle elada rehvi purunemine ja keset maanteed seisjäämine ja korra kraavis käimine, siis on  juhi rebaseks ristimise tee läbitud  🙂 ehk teisisõnu saad ka aimu mis kapoti all on mis milleks hea on ja mis mida üldse teeb. Üldse peab ikka rehvivahtusega, aku laadimisega, lambipirnide vahetusega ja muu peenema näputööga ka ise hakkama saama.

Aga ma panen endale meeldetuletuseks siia kohe kirja kuidas asi käib. Võtad punase juhtme paned kõigepealt täis aku külge + klemmi ja teise otsa tühja aku külge + klemmi, siis võtab musta juhtme ja paned kõigepealt täis aku külge – klemmi ja teise otsa tühja aku külge – klemmi või kuskile keresse, see on maandus. Siis käivitad täis akuga auto ja lased 5 minta vurada, siis ühendad klemmid lahti ja paned nüüd juba natuke laetud akuga auto tööle.