september 2008


Eile, plaaniväliselt Apollot külastades tabas mind kahtlus, et kas mu silmanägemine on paigast ära või on prillid ikka jube nõrgaks jäänud. Nimelt müüdi Antonio Gaudi loomingust raamatut vaid 139 eekuga. No unbelivebl lihtsalt. Kassast hinda kontrollides tuli välja, et nii ongi. OO õnne ja rõõmu. Samas, kui ma juba seal enivei olin, siis tuhnisisn ka järgmised riiulid läbi ja näppu jäi see “Joomahullu päevaraamat”. Mida ma siis õhtul innukalt lugema asusin. Issand no tõesti ma pole nii hullu ja friikit asja veel käes hoidnud. Peab ikka aju olema, et selliseid asju genereerida. 

Kuid üks seik mis mind jälle natuke keema ajas oli see, et makstes oma ostud eest, nägin letitaga olevaid  müügilettidele jõudvaid uusi raamatud ja üks neist oli “Kolmekesi voodis”. Ma ei näe, et need samad kristlased kes homosid jne siunavad oleks tagajalgadel. Heteroabielu “rikastamiseks” kolemkesi voodis sobib aga kahe omasoolise kooselu ei sobi.

Aga minu haripunkt saabus öösel. Kui ma üleni higisena voodist püsti kargasin, kuna mu aju oli tootnud mingi väga haiglase unenäo. Nimelt ründas mu elamise aknaid miski hullunud inimese moodi tsikk ja kui ma paanikas politseisse helistasin siis öeldi mulle, et ei nii väikse asja pärast me küll tulla ei viitsi. No jah, mis siis ikka, tuleb ise hakkama saada. Tsikk lendas nätaki ja nätaki vastu magamistoa akna klaasi ja aina vihasemaks sai kui see ei purunenud. No on mutt mõtlesin ma, ja karjusin talle , et see ei purunegi see on viiekihiline turvaklaas. Siis võttis ta ette köögiakna klaasi, millesse ta nätaki siise lendas ja nii õnnetult, et klaas oli lõiganud tal pool kaela puruks. No mis siin ikka teda kokku lappida, võtsin noa ja lõikasin kinni jäänud osa ka lahti. Teisisõnu olin ma sooritanud mingi olevuse mõrva. Ja siis ilmus kohale ka politsei, yks 1h hiljem, et meil ei old parasjagu muud teha ja mõtlesime ikka vaatama tulla. Leidsid ka aja. Igaljuhul mäletan ma veel seda, et isegi idee laiba matmiseks oli olemas, aga kui politse tuppa astus pold laipa kusagil ja kui lahkusid siis jälle oli. See, et ta tagasi ilmus mind üles ärataski.

Kuna ma pole juba nii mitu kuud mingeid unenägusid näinud, siis ärgates ja rahunedes proovisin mõistatada kumb tegur sellise efekti tekitas. Kas õhtal loetud raamat või A. tutvustatud “Ghost Huntersi” klipid. Igaljuhul kuna ma pean täna üksi magama, siis ma jätan nii raamatu kui GH videod puutumata,  nii igaksjuhuks. 😀

Hetkel tuleb telkust saade Montrealis aset leidavatest jäätormidest. Täitsa spuuki kohe, nagu miski päris jääaeg. Elektriliinid purunevad, moblad ei tööta, jne. Liinide postid lihtsalt murduvad jääraskuse alla kokku. Ma ei teadnudki, et on olemas jäävihm nagu  ei saja lund vaid sajab vett mis maapinaale jõudes koheselt jäätub. Ehk teisisõnu sajab vesi läbi õhumassi, mis kylmutab selle põhimõttelislet sellé ajaga ära mis maapinnale jõudmiseks kulub.

Huvitav mis temperatuuril jäätub bensiin?

Aastal 1984, kui ma alustasin oma kooliteed, siis õpetati meile koolis kuidas käituda olukorras, kui miskit peaks juhtuma ehk tsiviilkaitset. Kui kuri kapitalism peaks head kommunismi relvaga ründama, kuidas siis toimida. Mäletate neid gaasimaskis õppusi ja marlilappide näoette toppimist ja aja peale kooli keldris asuvasse garderoobi jooksmist jne.

 Täna õpetame kuidas käituda, kui su koolikaaslane tahab sind lihtsalt maha lasta.

Matu käis eila opil. Kasvaja saadi kätte, olevat ilma siireteta old. Loodame , et tõesti rohkem miskit võõrast tema keha küljes kasvama ei hakka. Kuid temakese seisund on kuidagi väga kehva. Eila järgi minnes oli ta nagu kuivanud kurk. Täna hommikuks ei olnud olukord eriti paranenud. Aga vähemalt nosis natuke värsket kurki.

Kahtlemata on Teie töö kiirust ja ma ei tea mida veel nõudev. Kui te arvate, et raskelt fann on saata reede lõuna mail ja soov, sellele enne  tööpäeva lõppu vastust saada, siis eksite rängalt. Kuid Teil on mingeid andmeid vaja siis teadke, et ettevõtted ei oota stardivalmis regeerima Teie E-mailidele  ja infopäringutele. Seega palun andke ikka 4 h rohkem aega. Soovitavalt päeva või kaks.

Käisime täna arstil. Matilda von Sibenil on kasvaja, selline rippuv mügarik ja tõenöoliselt geneetiline. Lugu siis selline, et kolmapäeval opile. Ehk saab tast veel elulooma.

Matu on see heledam, capuka ja rexi segu.

Igaljuhul tüüp kes integreeris moblasse kaamera on suht geenius.

Sellised vennikesed siis siristavad õhtuhämaruses.

Üks robert:

Ka seal voib sirguda ehk siis aiaposti otsas.

No ja üks nunnu vennike ehk mutt:

Ic no ma pole siin nii ammu käinud, et lausa olin passwordi unustanud.

Tööl on kiire ja kogu võhm ja mu tilluke vaim kulub sinna. Nimelt on käsil tuleva aasat eelarve. Tegelikult on see iga aastane kamm, aga kuidagi vara hakati see aasta pihta. Ettevõtte on suur, erinevatest osakondadest on vaja nr korjata jne. Siis need ühte tabelisse kokku kammida jne. Muidu nagu töö ikka ainult, et kõik on nii närvilised. Kõik avastavad nagu uut maailma, et kas tõesti selline asi on ka olemas ja kas tõesti on sinna nr ka vaja. Dah ma ütlen. Siis on mul selline tore tädi, kellele ma siis neid nr näitan ja kes ise ka nr kokku kammib jne. Asi läheb tema üksusele. Kuid ta on väga närviline rahmeldis, kes suudab aega ajalt tabelis 100 eekust lausa milli teha ja siis ma nuputan, et  kus kurat ta nüüd neid nulle liiga palju lahmis jne. Toredalt ja mõttetult aega ja närve raiskav üritus.

*****

Ma siis täna avastasin suure ehmatusega, et mu investeerimisnõustaja polegi helistanud. Ometi lubas raudpolt seda teha. Aga tookord pakutud Aasia turg on nagu vist kuuga ootamatult kokku kuivanud.Rahu temaga üldiselt. Mulle sobiks väga kui ta kunagi enamb ei helistaks.

 ******

Kilekotid kaevasime ülesse. Kõige rohkem näitas lagunemis märke see Prisma maisitärklisest kott, kuid 45 päevaga ta küll ei lagune ehk aastaga. Ülejäänud nägid välja  nagu oleks nad hetk tagasi sinna pandud.  

****

Muttidega on lood nii, et peale poegade suureks saamist läksid ülbeks kätte. Mõni käis lausa peletaja vastu selga sügamas ja üks hommik oli lillepeenrast nagu buldooseriga üle käidud. Need lõksud, mida poes müüakse on muideks ühekordsed. Tehakse nad vasest ja see element reageerib niiske mullaga ja hakkab muti ninale mingit vastikut lõhna eritama ning tüüp tunneb juba kaugelt, et miski kamm on ees. Ega muud ülejäänud, kui abiks e-bay, kust sai tellitud Talpiridi. See on selline tehisussike, mis lõhnab ja maitseb nagu vihmauss. Teisisõnu 24h jooksul on tüüp kutu. Endalegi vähe õõvastav, aga kui neid kaua nunnutada, siis varsti võib nagu ise uut elamispinda otsima hakata.

Maal on ikka nii hea. Kütad ahju nagu ennemuiste, hommikul pesed nägu vihmaveega. Võileiva pääle lähed korjad peenrast värskeid ürte. Rahu ja vaikus inimmölast ja autodest ja naabritest, vaid sirtsud ja linnud ja mutid ja konnad ja sisalikud ja mina ja E.

Meil on muideks päris oma robert. Maja ukse ees on väike varikatus ja seal ta siis toimetab. Suvega on ikka priskeks tüübiks kasvanud. Ma ikka ütlen, et kodu saab koduks siis, kui seal mõni robert ringi liigub. Eks neid on teisigi,  aga tema võrgust üritame ikka mööda käia, kui võrk katki siis käime huviga vaatamas, kas uus on juba asemele punutad ja kas tal ikka süüa on. 😀

Nv sai seenel käidud. Sattusime kuuseriisikate pääle. E siis praadis neid sibulaga ja vitsutas kahe suu poolega, et jube delikatess pidi olema. Noh ma just temaga seda vaimustust ei jaganud. Kuid kuuma kartuli kõrvale pold vigagi, aga jah – korjata ma neid võin, kuid enamjaolt nad mu menüüst siiski puuduvad.  

Tuleb välja, et me see aasta ikka reisime kah. Möödunud aasta sai Kreekas käidud ja no täitsa nitsevoo oli, seega kobistame see aasta sinna tagasi, nimelt Kreeta saarele. Natuke puhkust ja natuke matkamist ja E-ga kvaliteetset ajaveetmist. Njah viimasel ajal ma ei näegi teda peaaegu , tal nimelt üks töötaja tõmbas jeehat parematele jahimaadele ja nüüd tuleb tal see töö ise ära teha.