juuni 2012


..ütleks jälle selle peale, et ma keset kaunist suve haige olen. Liiga tihti kuidagi, alles veebruaris olin 3 nädalat sirakil.

Aga homme mähin ennast sisse ja üritan kalale ronida. Elu esimine kord ikkagi.

Keegi siin kunagi uuris, et milline on trendikas soolatops. Aga vot selline 🙂 

Mul on juba sellest kõrgelt haritus seltskonnast siin kopp ees, raisk. Lähen mina hommikul oma toidukarpe külmikusse viima ja näen, et riiul on jälle alla kukkunud, panen oma asjad ära ja tulen  tõstan pärats paika ja pesen külmiku puhtkas. Kuna ma asendan ühte kolleegi kelle töö on kriitilise tähtsusega, seega ei olnud  kohe aega  seda teha. Paar tundi hiljem tekib vaba aeg ja lähen teed võtma ning mida ma näen, külmik on täis topitud risti rästi suvaliselt mingeid asju ja uks pooleldi lahti, ei nähtagi seda, et riiul oleks vaja üles tõsta, asju mahub siis äkki rohekmgi, et ei ole mõtet asju üksteise peale kuhjata kui nad seal seista ei taha. Keegi ei vaevugi kaugemale mõtlem kui, et oma asjad näpuvahelt ära saaks. Sama on siis, kui kohvi üle tassi ääre maha loksub, no tra võta masina kõrvalt paber ja pühi ära, aga ei. Mõnipäev on koridor nagu mingi läbulaat. Pooled kodaniku arvavad siin enivei, et kohvimasin peseb ennast ise, mustad nõu kraanikausis hüppavad ise nõudepesumasinnase ja panevad ennast hiljem ise kappi ka. Sitane mikrouun on täiesti normaalne nähtus nende jaoks. Wc-st ei hakka siin rääkimagi, kuigi olukord on natuke paranenud peale mu kisamist. Tra ma ei saa aru kas neil inimestel on kodus teenijad, et nad ei oskagi sellised asju märgata või ongi kodune kasvatus puudulik.

Sain siin ükspäev jälle väike mõrv rahakotile sooritatud ja ostukorvi potsatasid „Kaubamaja“ , „Egiptimaa II“  ja „Liibanon“. Noh oleks tahtnud paljut veelgi, aga mis teha raha seab piirid. Õnneks sünnipäevakingiks laekus „Minu Jaapan“ ja lugemishimuline kolleeg tõi veel apteeker Melchiori 3 raamatut lugeda. Seega lugemist jagub nyyd paariks nädalaks. 

Täna võtsin endale aega ja lugesin ühe ropsuga „Kaubamaja“ läbi, kergelt kirjutatud, suht koht elust võetud ja omavahel hästi seotud karakterid ja muidugi tuttav valdkond. Huvitav kas raamatu autorit võiks hakata pidama lausa kaasaja Kaugveriks. Olles ise peale keskkooli kohe juhuslikult sukeldunud kaubandusse ja sinna ka tänaseni jäänud, siis meenutada on nii mõndagi, mis ühtib raamatus kirjeldatuga. Puukfirmad ei ole tänagi kuskile kadunud, aga nende hiilgeaeg jääb jah sinna 1997-2002 kanti. Skeem oli lihtsamast lihtsam, maaletooja tõi kauba poodi, aga arve liikus ostujuhi isiklikusse firmasse, kus see genereeriti tükmaad kõrgemate hindadega kauplusele. Ehk raha voolas lihtsalt arvete ümber kirjutamise eest. Mis siin salata, alles eelmine aasta võeti  ka meie ettevõttest üks sarnane skeem vahele. Eks nii mõnigi sai selle eest kinga, aga tekitatud kahju, who cares. Ostujuhtide „obrkid“ kaubatoojatelt ei ole tänaseni kuskile kadunud. Vähenenud on kindlasti omatöötajate vargused. Vaevalt täna ka sellised skeeme leidub, et saateleht jõuab küll kauplusess, aga kaup Kadaka turule. Kahju, et ma nii kehvasti kirjutada oskan sest ühe hea raamatu saaks neist juhtumitest küll ja täiesti tõsielulistel näidetel. Aga äri ongi äri, kes rohkem kokku kraabib see ongi võitja ja parema järje peal. See, et poliitikutele tuleb mingi ehitusloa või pinna eest maksta on tänapäevalgi veel ju jõus. Ütleme nii, et igati hea lugemine oli, ja vaevalt selle aja fenomen meil enam kordub.

Häm, nii mõnigi …(siia vahele mõelge firma nimi kus töötate)…karja liige võiks siin seda lugeda. No ja mis siin salata ega mulgi on sellest loost nii mõndagi kõrvataha panna. 🙂

 

Aga ma sain juba värsket mett, issand kui hea. No kuidas ma jätan pannukad tegemata, ah.

Oeh maal on ikka nii hää kui need vastikud sääsed ei terroriseeriks. Lugesin eile päikese käes raamatut ja silmanurgast silmasin kuidas sipelgas sääse laipa tassis. Õel irve tekkis suunurka. Noh vähemalt on kellegile  neist kasu ka. Eile üritasid kaks tüüpi ühte tillukest leheussi pessa tarida, üks ühest otsast ja teine teistest otsast ja kui ma hiljem vaatasin, siis leheuss oli vist üpris häppy ja lidus juba endalegi teatmata suunas. Tüübid ei jõudnud kokkuleppel kummale poole teda tirida on vaja ja lasid ta lahti. Kurat tõega, sööge parem sääski. Sipelgad on lahedad tegelased, kui nad just mu mahlaklaasis kollektiivset suitsiidi ei soorita, mustsõstrapõõsal või roosidel lehetäisid ei karjata, uksealuste  paekivide aluseid mullast tühjaks ei tassi ja oma pesa puuriita ei tee ja mulle pükstesse ei roniks ja siis hambaid pekkidesse ei lööks.

Vaatan siin mina, et mida vaatama minna, teatri poole pealt, aga no teate, isegi  minujaoks on ikka 20€ ühe etenduse eest liig mis liig. No ma saan aru, et meite riik ütleb juba ammu, et kultuur on maksejõulisele massile ja tõelistele fännidele kes oma toidlaua selle nimel ohvriks toovad.  Aga kamoon “Gilgameshi” eest 20 €, no ei maksa. Isegi Linnateater ei oma nii kallist piletihinda.