… ehk nädalavahetus Kopenhaagenis. See, et me kogemata laupäeval Pride otsa satume tuli meile endilegi alles neljapäeval üllatusena. Ega ma ei ole varem sellise möllu see olnudki. Kunagi kodumaal sai käidud, aga see pole see. Meie Pride mõte ja eesmärk on hoopis teine kui sealmail. Nii lahe tunne on see, kui näed kuidas terve linn on vikerkaarevärvides, linnaliini bussidel, majadel, asutustel, hotellidel jne. on lipukesed, ikka need triibulised. Kaubamaja küljele projekteeriti vikerkaarevärvides show jne jne. Rongkäik kestis vist miski 2,5-3h. Need rekkade peale olevad kooslused on ikka suht lahedad, inimesed viitsivad ikka vaeva näha, igal oma kujundus ja stiil, isegi motikamehed olid väljas oma kambaga. Inimesed on lõbusad ja elavad tänavaäärtes kaasa. Üks päeva aastas ongi triibuline pidupäev, ehi ennast oma fantaasiale vastavalt ja jaluta läbi linna koos lõbusate inimestega, nagu Rio karneval :). Lõppkontsert oli otse raekojaplatsil, kuni südaööni. Siis tuled siia tagasi ja tõded ajakirjanduse vahendusel jälle seda, kui karuperses me ikka elame, nagu mingis teises dimensioonis. Juhid kisavad küll, et oleme euroopas (kuigi ma aru ei saa küll millega või kellega) kuid sostiaalselt oleme nagu ajudeta imbetsillid ja empaatiavõimetud kukurkuradid.

Advertisements