aprill 2010


See tüüp kütab  hästi.

Keegi kütab vastu ka.

Sami näeb minuarvates seda mida inimesed ise sopas ujudes enamb ei näe või lausa loomulikuks peavad. Ei külva ta kellegi vahel vaenu, vaid vaadakem ikka tõele näkku me olemegi välismaailma jaoks joodikuid täsi Disneyland ja kui veel kaua igasugu tohlakad eesotsas hüppavad ja idiootsusi teevad, siis ei lähe enmab kaua kui  muutume  Neverlandiks, kuhu isegi üksi soomlane enamb tulla ei viitsi, muudest  kodanikest  rääkimata.

Advertisements

Eile sain T. abiga ka gepsu Marokost Eestisse tagasi. Ma liht ei teadnud fakti, et kui geps on liikunud üle 1000 km, siis tuleb talle käsitsi kõigepealt näidata, kus on kodumaa ja  natuke veel surkimist ja ongi jälle traksis.

Peale pikka kontoris veedetud tööpäeva on geootsimine üks hea tegevus. Võtsime T.-ga ette  “Pääsküla rabaloterii”. Pääsküla rabas olen ma vaid mingil teatud distantsil kepikõndi tegemas käinud ja millegipärast satun ma sinna alati siis, kui vihma sajab, nii ka täna. Tegelt on see väga lahe raba , palju laudteid on ehitatud ja maastikku ning taimi tutvustavaid stende pandud ja ka puhke- ja istumispaikasid ehitatud. Teate, seal rabas elab kobras, täiesti uskumatu. Kuna minu varustusse veel fotoaparaat ei kuulu, siis  jäi pilt tegemata. Põdralapsi nägime ka ja mulle juba väga tuttav ning armas loom 😛  nimega mügri madistab seal hoolega ringi. Kõrvalpõikena võtsin nii pahkluuni soppa vajudes “Männiku aarde” ja väga ülilahedast peidukohast ka “Ilmarise”. Kuna ma ei tohi kribada, mis see ülilahe koht oli, siis küsige irl mu käest mõnikord. Tõega, annab ikka sellise asja peale tulla. Selle, mida otsima läksime, leidsime ka. Lõpetades olime ikka suht läbi vettinud ja natuke külmunud. Seega kõne E.-le, kes siis tormas oma  sooja autoga mind päästma. Sammulugeja näitas kodu jõudes 15 000 sammu, jubeh  väss on ka peal.

Selle aasta esimene grill on siis tehtud, natuke rehaga vibutatud ja lõkse topitud. Aga ma ütlen, et ikka  grillitud liha ja pannil praetud liha ei anna võrrelda. Ja see esimene kord peale pikka talve on ikka mõnna.

Nüüd kõik need, kes mind muttide ja mügride jahtimise pärast jõhkardiks peavad. Nüüd ma ootan teid vabatahtlikult koorma mulla ja rehadega maaparandustöid tegema. Sest selline näeb hetkel välja suure vaevaga kordatehtud aia esine.

Link

Eile sai siis käidud elus esmakordselt live pokkeri lauda mängimas. Nimelt toimus Olympicus naiste turniir algajatele. Kuid ütleme ausalt, et esikohavõitja polnud mingi algaja, aga see nüüd selleks. 🙂 Täitsa äge oli, isegi paar soomlast oli kambas, aga nende uskumatutest seiklustest ei hakkaks siin hetkel pikemalt kribama , igaljuhul mingi aeg oli kõrvalt lauast palju kriiskamist ja vaidlemist kuulda. Hiljem  tuli kasiinosse natuke õhuvärskendajat nende pärast pihustada, aga noh elame üle, juhtub seda ju eestlastegagi soomes, niiet 50/60 meie kasuaks, nagu Matti ütleb.  Ma isiklikult saavutasin tugeva viienda koha. Öösel kell 00.45 läksin 10-ne paariga 11 700 nupuga all-in, käes oli kunn ja 10 ning flopis tuli kümme, seega oli mul laua tugevaim käsi all in minna. Tegelt lootsin, et vastane kaasa ei tule aga urr. Igaljuhul,  kui tuli call, jättis mu süda natuke lööke vahel 🙂 Vastasel oli käes ärtu 5 ja 10, siis joppas tal hoopis masti riveriga. Nii, et see 30% õnnefaktor päästis ta. 

Vaheaegadel üritasin MAHA mängida mulle pihku pistetud 20.- kr talongi. Kuna ma ei jaga neist automaatidet miskit, siis J. kaasabil toksisin niisama ja teate kasiinos võib nii juhtuda, et isegi raha ei õnnestu maha mängida :). 20.- kr-st sai peagi 120.-,  ja sellisena ma ta sealt masinast ka välja võtsin, ise  mõhkugi arusaamata mida ma tegin. ;P

Veel. Pokkerilauas juhtus minust  vasakul pool  istuma üks vanem naisterahvas. Tema väljakukkumisel tegid lauas istuvad carmen kassi välimusega ja üles muhvitud tibid natuke nõmedaid kommentaare. Üritasin siis viisakalt selgitada kesse kodanik oli, ei olnud parmaadist soomalne ega …..piiks piiks.  Kurb muidugi, et meie noored  ei tunne ära auväärt  lavastajat ja teatritegelast M.K-d.

No jah, raske arvata mis jube salapärane karp see on. Selline näeb välja üks geopeituse aare, koos kõige vajaliku varustuse ja logiraamatuga. Tal ka ilus nimi: “Mudakolli”. Tegemist  mõistatusaardega, mis tähendab, et tema leidmiseks peab natuke nuputama ja tõenäoliselt mina paneks veel enne leidmsit mitukorda puusse ka :). Oeh, oleks mul vaid aega sellega rohkem tegeleda. Hämmastav, millistesse ilusatesse kohatesse võib sattuda ja ka koledatesse ja imestada, kas tõesti – tõesti . 

Kui selliseid karpe kohtate, palun ärge näppige, kui just geopeitur pole. Üldiselt nad ei ole nähtavates ja käidavates kohtades, aga kui juhtuvad olema, siis on nad väga tillukesed ja oskuslikult peidetud.

Nimelt püksirihm ei ulatunud enamb hommikul kinni. Tra, ma ei või. Kuidas inimene ikka ennast nii paksuks võib süüa.

Selle vastu võitlemiseks kutsuti täna hommikul ellu projekt “Suveks saledaks 9”.

Mis kujutab endast tervislikku toitumisnõuannete jälgimist, töölt jala koju tulemist, nädalavahetusel aiatöödega tegelemist, pokkeriklubis alkoholi mitte manustamist, K. kookide mõistlikku tarbimist, IT- oskonna peale mitte ärritumist, koduseid koristustöid, rattaseljas geootsinguid, valmistumist tulevaseks suusahooajaks. Ma pean sinna Alpidesse saama, muidu ….  🙂

Järgmine lehekülg »