juuli 2008


Hendrik paneb hästi ja õiglaselt.

Ja omaltpoolt, need artiklis nimetatud näidendi on tõesti olnud draamaka  tipud.

Ma ei ole küll selle teatriinimeste toetuste teemaga väga kursis, kuid tegija peabki saama. Tegija peabki nägema, tajuma, tunnetama ja looma. Kui see Äripäeva ajakirjanik pole  kasiinost üle tee tearisse jõudnud siis tema oma viga. Kui tema ainukeseks kokkupuuteks kultuuriga on mingid Meie Mehe kontserdid siis oma viga. Türbel ma ei või 🙂

Minul isiklikult  ei ole küll kahju sellest rahast mis makstakse loomeinimesetele kes ka midagi ühiskonnale vastu on andnud. Savi kama kaks,  on see arvuti ostuks, reisiks või muuks otstarbeks. Küll mul on kahju rahast mida makstakse meiet poliitikutele munade soojendamise, töölkäimise, ja muude lolluste eest. Jumal tänatud, et meil (ma täpselt ei teagi kelle personaalne teene se tegelikult on) on olnud üldse oidu selline orgnisatsioon luua mille rahad tulevad kasiinoärist ja alkost ja tubakast ning mis omakorda integreeritakse kultuuri.

************************************************************************************************************

Muide jah on mulgi siin on üks kolleeg kes käib teatris selleks, et ennast kultuurse ja harituna tunda :DDDD. Kunagi oli mul ülemus kes käis valimatult kõik tetaritükke vaatamas mis üldse kuskil tehti, sest nii oli moes tol ajal, teatud koorekihtides. Ei saanud ju teistest halvem olla. Ikkagi kõrge ametikoht ja puha, prestiiži küsimus you know. :DDD. Peamine oli  jõuda esietendusele, muidu ei old ikka miski tegija. Eriti helged oli tema jaoks need hommikud, kus ta ka etenduse nime mäletas mida eelmine õhtu oli vaatamas käinud, vat siis ei mahtunud kontorisse äragi. :DD.

Selle viimas lõiguga tahtsin öelda seda, et igaüks meist tarbib kultuuri erinevatel eesmärkidel, kuid tarbib. Ma isiklikult ei tea inimest kes ei tarbiks. Kuid ilma selleta poleks ka elu üldsegi elamist väärt.

Üldiselt kui meie ajakirjandus siin kriiskab, et Türgis on odavam puhata kui kodumaal, siis tegemist on lausvalega ja reisibüroode vandenõuga. 🙂

Reedel panime Pärnu poole ajama. Nii igaks juhuks, et laupäeva hommikul õigel ajal praamile saada. Kuna õhta oli noor ja rasvarakud tahtsid toitmist, siis maandusime ühes restoranis, mille väliterass oli omakorda  ühe hotelli väikses siseõues. Igaljuhul tore kogemus oli süüa värsket salatit, mis peamiselt koosnes mugulsibulast, kuivatatud saiakuubikutest ja mullastest salatilehtedest. Kuid õnneks praad ja imehea toorjuustukook kompenseerisid natuke selle mullase kogemuse. Järgmine tore laks oli see, et seal esines bänd ja pealtvaatajatele lausa tasuta. No teate, ega sellise asja eest poleks raha tahtnud küll maksta. Igaljuhul see sünteka taga olev kutt oli totaalne koopia  etendusest “Kõrts”, kus Uuspõld kehastas remondimehest muusikut. Võibolla tõesti põtradele läheb selline asi peale, et seal mingi kutt vingerdab ja tuntuid lugusid ketrab. Meie plaksutasime vaid siis, kui ta hakkas lõpetama.

Igaljuhul laupäeva hommikul leidsime kai ja piletimüügiputka ja praamikese ilusti ylesse ja 2.5 h pärast olime yle peegelsileda merevee kohal. Kuna meil saare kaarti ei olnud, siis orienteerusime tunde järgi ja kohalikult memmelt teed kysides jõudsimegi nö. püsistaapi, kus meil oli öömaja kinni pandud ja rattad valmis koos meitega saarele tuuri peale tegema. No ja ratas oli selline kus pidurdada sai pedaalidega. Kuna ma olen harjunud oma 21 käigulist maastiku romu tagurpidi aeg ajalt väntama nii öelda tyhja, siis see harjumus kadus kiiresti peale esimest…. kähm.

Muuseumis käisime ja kirikut nägime ja siis sattusime lõunapoolsesse randa  surfarite pesitsuspaiga peale. Seal praadisime ja täiendasime oma pekivarusid. Järgmine etapp oli majaka juurde sõit, mis käis kella peale, sest mõnel meist oli kibekiire enne kella 19.00 poodijõudmisega õllevarusid täiendama. Muide Kihnus on lausa 5 poodi, kui ma ei eksi, meil õnnestus käia neist kolmes. Eks ole ju sellised külapoed linnainimesele eksootika :).

Sel 1,5 päeval mis me seal veetsime, sadas pidevalt langevarjureid alla. Igakord oli selline tunne, et keegi kukub ennast kohe surnuks. Lennuk nägi  välja selline sõjaaegne topelt tiibadega vene hävitaja, mis kohe ära laguneb. Mõnikord lendas lausa nii madalalt, et mõni pikem mänd jäi kyll vist oma ladvast ilma. Peale mikrobussi nägemist, mille kyljel ilutses kiri “sõjaväe langevarjuklubi”, ei vajand teema  enamb arutlust :).

 Saar ise on siis 16,4 km ruudus, mälu järgi nii 3,3 km laiust ja 7 miskit pikkust. 500 püsielanikku, neil on kool, rahvamaja, korralik sadam kus saavad ka jahid randuda. Nagu juba mainitud 5 poodi, majutusasutusi lausa 8 ja paar telklat,4 küla, isegi haigla. Kolm rattalaenutust. Kiiruspiirang rattale on 10 km/h :). Veoautokastis on ka võimalik saarele tuur peale teha. Üldiselt saart katab põhiliselt männimets ja metsaalust katab meeletutes kogustes sammalt. Mis sa hing veel tahad. Keera aga nina sambla sisse ja mõnule.

Seega puhka Kihnus. Laevapiletid  täiskasvanule üks ots 70 eek, jalgratta ülevedu 25 eek, telkimine 40eek pluss siis kulutused toidule.

Mälujärgi huvitavat.:)

Kört – on siis triibuline lambavillast tehtud seelik mille nad suht kuulsaks on kandnud. Neid omakord on väga mitmes variatsioonis ja erinevate ürituste ja asjade jaoks. Ühel naisel peab neid raudselt üle 20 olema. Kantakse tänapäevalgi. Ise nägin :). Majutuskohas teenindas meid tütarlaps kes kandis Armani toppi ja rõõmsavärvilist körti.

Saarel on võim naiste käes. Vallavolikogus ja asutuste juhid on kõik naised.

Taotlevad 20 hülgepüügi luba , et taaselustada vanad traditsioonid. Enne II ilmasõda olid need loomad nende peamine elatusallikas.

Saarel on palju töötavaid külgkorviga vanaaegseid mootorattaid.

www.kihnu.ee

Yhes söögikohas hommikust süües kostus kõrva selline jutuajamine.

 “Kas neil on mõistusega kõik korras. No mingil määral vist on, nad töötavad ju päris kõrgetel ametikohtadel. Nad ei suuda vist oma kirge taltsutada, aga mõtle, nad ei tee ju seda avalikult nad ju varjavad.” Yhe korra võite arvata millistest inimestest on jutt. Vihje, jutt ei käi pedofiilidest. 🙂  Ma ei osanud sellise jutu peale muud kosta , et appi nii rumalat juttu pole ma tõsti ammu kuulnud. Ju siis kostus see ka nendeni ja seepeale vahetati teemat. Kahju, et mul rohkem neid pärllausekesi meelde ei jäänud.

 Kivirähul on tuline õigus püstitada küsimus : miks kyll rumalus on alati tugevam kui tarkus. Kes tahab teada, see loeb raamatut “Mees kes teadis ussisõnu” , soovitan soojalt ja kylmalt, nii toidu alla kui toidu pääle.

Mulle öeldi täna, et ma olen sama rumal kui politsei. Ütlejaks mu meessoost kolleeg kes peagi läheneb 30 aastakäigule. Kas see oli nüüd kompliment või solvang. Igaljuhul minuarust on see teine variant  tõenäolisem. No vabandust väga, et mul mõne kohapealt pikad juhtmed on ja kohe teise nöost ära ei laksa mida ta soovib. Tõesti ma ei tea peast ühe oma vajaliku tööprogrammi paroole kuna mul on see tööarvutis seadistatud automaatse logimise peale.

Üldiselt ma eriti ei mõista kuidas täiskasvanud ja muidu haritud kodanik üldse teisele niimoodi öelda võib.

Või kust karup… selline ütlus üldse tulnud on?

Edit -kell 15.48 : Vat siit on tulnud.

Vat sellist teineteise mittemõistmist võib ette tulla kui kild on suunatud inimesele kes killu algest midagi ei tea. Ütleme, et asi on andeks antud.

… et mõistliku inimesed on puhkuselt tagasi.

Anne Mari Penu kribab nii ja Raagi poiss nii ja T.Verrev nii

…ei täna ega homme ega ka kaugemas tulevikus. Ja ma ei ole Triin.

Tundub, st ma väga loodan, et mu mobla nr on sattunud kuhugi kuulutuse juurde täiesti juhuslikult.

Hm anna naistele kätte mootorsaag ja saada nad võsa võtma. Saavad hakkam küll. Sae saime käima ja kordmööda võsa ja paksemaid puid langetatud ja nad ka ahjumõõtu saetud.  Igaljuhul väga mõnus metsakaru tunne oli/on siiani. Kuid häm, seal natuke metsistunud võsas pole vist ühetgi ruutsentimeetrit maad mis pole mügride või muttide poolt üles tuhnitud.

Meie võitlus ürdipeenra eest on tänaseks lõppenud ühe mutionu surmaga. Tegelt ootasin ma lõksus näha mügri, kuna kõik märgid viitasid sellele. Mutti leida sealt oli muidugi suur üllatus, seda enamb, et peale mutipeletaja paigaldamist kolisid nad maja taha võssa. Vähemalt mitte ühtegi uut hunnikut pole tänaseks eeshoovi tekkinud. Kui uskuda interneti avaruste infot, et mutt kaevab nii 0,5-1m sügavuselt ja hunnikus paikneb käike otse alt ülesse, aga mügri 5-30cm ja küljepealne käik,  seega seda kerkivat käiku pidasin ma mügri omaks. Seda enamb ,et mutt oma käikudes mügri näha ei taha, kuid tundub, et vastupidi jääb lihtsalt mass peale. 🙂

Tegelane kes järjekordselt pinna lähedast käiku kaevab on mu kahtluste kohaselt mutt. Kuna mügri lõksus olevast ahvatlevast porgandist ei teinudki ta välja ja kaevas hoopis lõksu alt ennast läbi ja metsiku kiirusega peenra poole. See pehme mullaga paik mõjub neile tegelastele lausa magnetina. Tõenäoliselt mürgeldab nende toidulaud seal ringi. Tahad 50 ruutsentimeetri peale omale värkseid ürte kasvatad ja kohe satud loodusega väiksesse konflikti. No ei ole elu.