raspe raspeldab

Hansapangast helistas täna üks kena naishääl ja kutsus investeerimisnõustamisele. Mhmh, pehmeks räägiti mind. Ja esimine aeg mis neil pakkuda oli 20 mai. Ajupesu käib täie hooga :).

Huvitava trendid neil seal ikka. Mäletan, et kuskil 1,5-2 a. tagasi kurtsid paljud tuttavad, et panka ei saa minnagi, kohe tahaetakse laen kaela suruda ja pidevalt mingi tädike tüütab  telefonis samal teemal. Nüüd on see asendunud teistpidi raha röövimisega ehk siis suunitlusega investeerimine. Vähemalt kõlab peenelt onju. No ma saaks aru, et mul kontol seisaks miskit 100 000 juba pikemat aega, aga mu tilluke palk mis sinna laekub häirib ka neid.

ehk “norway. today”

Ugala 2006

Lavastaja: Priit Võigemast

Osades: Carita Vaikjärv, Tanel Ingi

Niimoodi nad seal Fjordides kaljuserval istuvad ja mõtisklevad, ajavad yksteist hulluks, armuvad, magavad ja …. .

Internetis, jutukas, kohtuvad Julia ja August. Julia leiab, et ta ei sobi inimeste hulka. Nii nagu mõnel inimesel on unistus kellekski saada või kuskile reisida on temal selleks suitsiid. Üksi on ju seda kuidagi kurb  teha. August võtab kutse vastu. Tema elu suurim mõnu on igavus. Nii nad sõidavadki Norra Fjordidess. Kõrge ja ilus, külm ja kauge. Kohtuvad kaks võõrast, kes saavad teineteisele sümpaatseks. Kuid kuidas peaks välja nägema viimane hüvastijätt perekonna ja tuttavatega. Mis oleks need viimased sõnad mida videosse salvestada. Tahaks ju endast normaalse mulje jätta. Ja lõppude lõpuks, kas ikka eesmärk, milleks tuldi ongi nii tähtis, kui sealt samast leitakse ka elu mõte. Hoopis tahaks seda mõtet kogeda ja katsuda ja kallistada.

Igaljuhul väga mõnus dialoog oli. Tehniliselt suurepäraselt lahendatud. Oligi tunne nagu päriselt istuks arvuti taga ja jälgiks kellegi chattimist. Jube armas teatritükk.

Totaalselt ei viitsi mitte kui midagi teha ainult vedeleks ja loeks. Samas oleks vaja kodus asjad uude kappi toppida, lakkida, koristada jne jne. Isegi  töö tegemises on totaalne mõõn, aga õnneks on natuke rasva mille peal saab mõniaeg liugu lasta.

Igaljuhul läheb mul kolmas nädal järjekordset kaalunälgimist ja tubli -3 kg on kirjas. Vartsi peaks Inglismaalt ka Pedomeeter kohale jõudma. Pedomeeter on selline mõttetu vidin, mis teisendab päeva jooksul kulutatud kalorid nö boonuspunktideks. Pealegi on varsti algamas jälle kepikõnnisari, kust ma ka usinalt osa püüan võtta, siis peale kõndimist näitab see kohe ära palju ma jäätist või muud paremat võin tarvitada. Tegelt on see ikka tohutu jama, kui pead  pidevalt jälgima, mida suhu pista ja mida mitte. Kuid aeg on näidnud, et kui vabalt võtta, siis 4 nädalaga +10kg pole mingi probleem. Mind ikka aegajalt ehmatavad jälle kaalu jälgima sellised 150kg tädikesed, kes isegi bussi ei jõua astuda. Või kuskil pargipingil lösutavad, enda rasva  uppuvad mehikesed jne. Põrrr.

Oeh, lappasin oma märkmikku ning avastasin, et 9. mai kohale oli kirjutatud sõna “Hispaaniasse”. Siis meenus kohe ka, et õige õige – see asi jääb kahjuks ära. Nimelt arvab mu tööandja, et kuna ma oskan Excelit igatepidi väänata ja käänata, siis mu IQ on raudselt üle 160 (tegelt jääb see vist nii rohkem keskmise eestlase tasemele või isegi … )  ja saadab mind kolmel päeval kahe erineva arvutiprogrammi koolitusele. Ennast tundes suudan ma siiski mõistlikus koguses uut infi salvestada, aga mitte nii palju korraga. Eks siis paistab, mis supp mu ajudes koolituse lõppedes valmib. Uuenduste vastu pole mul midagi, kui neid ei viida läbi järsku ja mõtlematult ja eesmärgitult. Nagu meil siin kipub olema, et idee fix ja kohe tormatakse teostama ja kui keegi käe ette paneb, siis on ta tropp ja tagurlik.  Aga see, et miljonid ja miljond raisatakse ära tulemusetult , ala stiilis “Ups I did it again” ei koti nagu uuenduste läbiviijat mitteüks raas. Siis ta sebib ennast teise ettevõttesse ja asi kordub jälle. Aga nii see elu käib. Ja mitte vist ainult meil.

Mhmh magamistoa remont on ka peaaegu lõpusirgel (siin kohal aitehid W-le) siit sealt veel lakkimist ja kappide monteerimist. Vähemalt ma loodan, et tuleva 10a jooksul seal remonti tegema ei pea.  

Yldislet sööb see asi närvid seest. Ah, et miks? Kohutav on mööda ehitusmarketeid liduda kui ise asjast mõmmigi ei mõika. Pärast on muidugi hea meel, et näed kui palju tarkust jne. Peale selle veel kõik asjad on kuskil kastides ja kui midagi vaja siis … jne.

Aga tõsi ta on Cif päästab kõigest isegi värvipritsmetest aknaklaasil. Aga yldiselt piinab mind mõte, et kust on tulnud tava, laed valgeks värvida?  

Käisime täna E-ga maal. Loodus tärkab, rabarber pungitab oma punaseid nupukesi ja tulbid juba sirutavad lehetippe jne. Metsa alla vohavad sinilillsed ja lumikelleuksed ja okstel on punganupsud. Kevad on täies hoos. E-maal maja taga on sellist puutumata metsikut metsa ja kuna maalapp pole millegiga piiratud, siis  metsead käivad aeda yles tuhnimas ja kitseb õunu nosimas jne. Varsti võtavad sisialikud lõkkeplatsil peesitamis koha sisse. Nii hää vaikus ja looduse hääled. Öösiti on ainult spuuki.

Aga see aasat tuleb väga põnev just bioloogiliste katsetuste poolest.

1) Mutid- katsetame kuidas töötab elektrooniline mutipeletaja. Need vennikesed on ikka päris korralikult võimust võtnud. Labidaga neid hommikutundidel ei viitsi kyll jahtida ja pealegi kui ma isegi mõne kätte saaks, vaevalt mu käsi teda tapma tõuseks, nii armsad tegeleased ju. Kui välja arvata see, et maapind näeb välja nagu hybriid kuupinnast ja Himaalaja mäestikust.

2) Sipelgad- katsetame kuidas nad reageerivad kaneelile. Suhkruga segatud pärm tundub natuke liiga julmana. Alustaks ikka humaansemalt.

3) Majaämblikud- katsetame kuidas mõjub elektrooniline putukapeletaja. Ega nad ei sega ju tegelt aga kuidagi väga tylikad ja visad võrgupunujad on nad. Teevad selliseid kolnurkseid võrke toa nurkadesse. Õhtal tõmbad nurgad puhtaks hommikuks on uued valmis. Ja see pideva teadmine, et keegi sul askeldab pidevalt elamises ja mitte ykis vaid ikka hordidena. Lagi näeb välja nagu ärakaranud siidiussid oleks yle lae tormijooksu teinud. Neid  niiöelda teekonna märgistusi ja kandetrosse hõljub kõikjal. 

Aga maal on hää enivei!!!