veebruar 2017


Täna oli siis vanas offices viimane päev. Vanasti ikka osati ehitada nii, et inimese mugavus oli esmatähtis.  Loomulik valgus, loomulik ventilatsioon, parajad kabinetid. Vaevalt mul kunagi enam päris oma kabinetti saab olema sellise luksuslikku vaatega. Panen pildi ka mälestuseks:)office.jpg

Esmaspäeval siblime tööle juba uude klaasist loomaaeda.  Uus kontoora nägi esmapilgul välja nagu seasulg. Kondekas- ventikas laes, aknad nii tillukesed kui võimalik, mingi rõve silmi väsitav valgus.  Mõni osakond on  17 -kesi ühes toas. FTF nagu tõega. No õnneks meie 7 personast sai 5, aga ikkagi. Ja mis kõige nõmedam WC-id oli vist 2 miski 100 persona peale. Ma juba vaimusilmas kujutan ette seda räuskamist, kui wc puhas pole, igaüks saab vastu kukalt, kui peale satun. Siis ma olen jälle paha ja kuri tädi. 😀 Vanas kohas saime lõpuks ikka korra majja :D.

Armas oli see võpsiku kontor ikkagi, 11 aastat suht mugavat ja mõnusat elu. Appi kuidas aeg ikka lendab. Natuke kurb oli lahkuda küll, see maja tundus alati nii oma ja jääv, nagu ettevõtegi kus ma töötan. Sipsti ümber nurga metsa jalutama, sipsti olid Nõmmel või Laagris ja koduni oli jala 5 km. Sipsti ajasid omi asju lõuna ajal. Nüüd vaata kuidas üldse elusana koju jõuad selles Ülemiste virr-varris. Ja kui miskeid asju vaja ajada tuleb vaba päev võtta või kodukontoris töö tegemist teeselda.

Nii mõnigi kauaaegne kolleeg lahkus pensile või liht otsis lähemal oleva töökoha. Aga mina sitsin edasi, esialgu. Kuna miskit titemõte käis korra peast läbi, siis uut kohta otsima veel ei torma. Ega jah viimased 2 aastat, siis nagu saab see aeg läbi ja oleks kuidagi väga sobiv titepuhkusele jääda :). Aga noh kui ei õnnestu mõnda lapse sooviga meesolendit leida mis siis ikka.

See mägede võrgutav kutse sai peale 2 kuud minust võitu ja nüüd siis mais saarele tagasi. Kui juba mais minna siis ikka suurima “pedepralle” ajal. Eks siis paista mis kirevad massid seal koos  on.:D Ja ma ei suuda ikka veel endale ratsionaalselt ja mõistlikult seletada, et mis asi see on mis sinna tagasi kutsub. Tegelt on see ju koht nagu iga teine puhkuse saareke Kreekas või Itaalias. Pealegi on mul veel  niipalju kenasid käimata kohti.

 

Sai üle pikaaja jälle teatrisse mindud. Vahepeal ei tahtnud nagu kuidagi, nii võlts tundus kõik, nii nähtud, nii olnud. Aga väga mõnus oli, teatrifluidum ikka suudab veel lummata.

Siinkohal sekundeerin Danzumehele ja tõesti oli hästi tehtud tükk, no ja muidugi Ita. Ta ikka veel suudab treppidest joosta, tantsu lüüa ja selge diktsiooni  ja omase hääälega publiku hiirvaikseks sundida. Ja Martasse võib ikka täiega ära armuda. No ta lihtsalt on nii äge tibin.