veebruar 2010


Kurb on kuulda, et Madeiral sellised julmad üleujutused on. Olen seisnud seal kanalite ääres ja mõelnud,  et kui tuleb paduvihm kas need kanalid peavad vastu. Nüüd sain vastuse, ei pea.

 Levadad on sellised tillukesed tegelt. Kuskil 30-40 cm laiad ja hea juhul 50 cm sügavad, nad on mõeldud kontentsvee kogumiseks ja juhtimiseks ookeani. Osad on, nii öelda vanast ajast liht raiutud kaljude/mägede äärde, osad on sellised mis on kohe spetsiaalselt betoneeritud ja ehitatud.

Levadade võrgustik  suunatakse suurematesse peakanalitesse mis läbivad tihedama asustusega piirkondi.

Pealinna Funchali läbis kaks sellist kanalit (mida mul õnnestus näha). Nad on kuskil meeter laiad ja nii 10 m sügavad.Uudistes võis näha, et nad on  liht  üle ujutatud. Tõesti kui see staff haarab kaasa mägedest kiviklibu ja levadad vuhisevad üle ääret alla, siis tõega, Pärnus toimunud üleujutus on selle kõrval kerge nohu. Kõrgemal asuvad majad pühitakse liht teelt. Tänavad on seal kuskil 45-60 kraadise nurga all. Andes mudamassile veel hoogu juurde.Või sillad mis on ehitatud üle majade või nende äärest, liht lömastavad ju kõik mis nende alla kokku kukkumise hetkel jääb. Nagu teada pole ka lõunamaade ehituskvaliteet kuigi nö kvaliteetne. Seega 40 inimest on hetkel suht väike kaotus. Mägedes elavte inimest ellujäämine oleneb tõesti vaid omaenda tarkusest ja füüsilise jõu astmest.

Samamoodi kurb on kuulda kreeka maavärinatest. Või sõita mööda mäenõlvadest mille tuli on puhtaks põletanud. Viies paljude perekondade kallima vara oliivisalud, kodud jne. Lõunamaa inimesed elavad küll paradiisis kliima poolest, kuid põrgu serval loodusjõudude stiihia vallas.

Nii, et ärme virise, eestis on mõnesmõttes hea elada.

Advertisements

Nii hommikul sai kaalule ronitud ja 7 on ees. Tegelt on ta seal juba nädal aega olnud aga kindluse mõttes tuleb ikka kontrollida. Igaljuhul peale eilset rummi ja imehea koogi (siinkohal tänud tiimile K ja K) manustamist tuleb tuleva nädalavahetusel reis kuutsekale ette võta ja neist eelpool mainitud komponentidest tekkinud pekid liht maha suusatada. Nii, et projekt “Suveks saledaks 8”  on siiamaani edukas. Tänaseks on pool eesmärgist saavutatud.

Sai ka eile siis see kolinud buffet üle vaadatud. Täitsa äge ja mõnus tundus. Natuke veel kõpitsemist ja koht nagu kompu. Ainult, et tõega kodanikud läbustage vähem. Kuna sai sealt hommiku kella 5 aegu lahkutud, siis vaatepilt oli suht kohutav. Ma ikka ei mõista seda värki kuidas mõned ei suuda piiri pidada ja ennast nii segi joovad, et isegi päris täpeslt ei adu, kes nad on, kus nad on ja miks nad üldse olemas on.

“Testosteroon” 

Hormonaalne  komöödia

Endla 2008

Osades:Raivo Rüütel (külalisena), Sepo Seeman; Ago Anderson; Lauri Kink; Tambet Seling; Jaanus Mehikas; Veljo Reinik.

Sain üks esmaspäev jälle teatris käidud. Kui kauge linna teatritrupp külla tuleb, kuidas sa jätad võimaluse kasutamata. Nagu ma siin ennist juba maininud olen, mulle täitsa istub see Endla teatri repertuaar. Loogis, et ka mõningad näitlejad imponeerivad täiega nagu Ireen Kennik ja Ago Anderson. 

Kurb muidugi, et Ugalast sellised negatiivsed uudised levivad. Samas on Ugalas väga häid tükke, just nagu nad isegi ütlevad:  vähem pulli ja rohkem mõttestatust ja intellekti. Aga jah, kas teatripilet või leivapäts, ei pea vist eelistuse üle nuputama.

Testosteroon ongi selline testosterooni täis tükk. Seitse meest laval kirumas naisi ja kurtmas meeste raske saatuse ja saamatuse üle. Nagu sellest kirumisest veel vähe oleks, kistakse ka lõpupoole püksid maha, seega testosterooni vaimne laks on kohe kindlasti kirjas. Vähe sellest, et ma olin peale “Kokkolat” natuke ma ei teagi mis olekus, kui Sepo ja Ago ja üks tüüp veel laval neoonrohelistes stringides ringi lasid, siis nüüd võis imetleda neid “värke” otse ja omadega. Kähm hea, et kohad rõdul olid. Kui see nüüd seljataha jätta, siis jällegi, mis imponeeris oli sõnade mäng ja tavaelulistele müütidele kiiksu andmine. 

Ago Anderson on ikka nii pull kuju. Tema mängis osa, kus ta kehastas mikrobioloogi, kellel hüüdnimeks Sitikas. Naistega natuke saamatu/saamata nohik. Täiega täiesti tõetruu tüüp. Pane reaalne elu lavale ja saad õnnetuse ühe otsa asemel õnnelikkuse teise otsa.

Tekst teatri kodulehelt:

Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib  mõistus, tunded või… hoopiski bioloogia?
NB! lastele alla 16. eluaasta mittesoovitatav!
Teadmiseks – laval suitsetatakse!  Ma lisaks siia veel :Teadmiseks – laval ropendatakse!


…kuna tööasju tehes ei näe ma esmajärjekorras omakasu eesmärki ja sellega kaasnevat rahalist hüve, vaid hoopis kriiskan, et oi kurat, sellest võib päris lahe asi tulla, millest kõik aru saavad. Ning teised kolleegid ei pea ennast pooletoobistena tundma, kuna mõni on nii edev ja arvab, et kõik saavad aru ta bipolaarsetest integraalvõrranditest, mis on keeratud korrelatsiooni ma ei tea millega ning mille tegelik tulemus  lihtsustatuna  on 2+2=4. Tehke mis tahate, ma ei oska olla ahne ega võimukas ega keerukas.

Mulle piisab oma väiksest soojast  magamiskohast, toidust laual, riietest seljas. Piisab mõningatest asjadest, millest näiteks ka hilises keskeas vaimustust tunda ja kogu moos. Kui need on olemas, siis tõesti ma ei oska näha vajadust 10 meetrise jahi  või crysleri või paarimillise eramu või teiste inimeste endale allutamise järgi.  Ma rohkem üritan nagu ise elada ja lasta ka teistel elada, kuid vist jah, ei käi see kokku meile koolis pähetaotud kapitalistlike tõdedega. Hetkel tundub vist, et lausa õnnetuseks jäi minu kooliaeg aega, kus õpetati märkama teist inimest  kui liigikaaslast-kaasvõitlejat-seltsimeest, mitte kui KASU eesmärgil ärakasutatavat olendit. Õnneks ma tean siin eestis veel mõnda inimest, kes on imelikud minumoodi.

“Don Juan”  2009

Vanemuine

Autor: Rein Pakk

Osatäitjad: Ott Sepp (DJ), Ragne Pekarev, Jüri Lumiste (Casanova), Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk, Gert Kark, Taivo Põder, Urmas Poom

Rein Pakk mängib kuradit. Kujutate ette teda liibuvas mustas lateksis. Kui ei kujuta, minge vaadake. Põrgus on suurpuhastus. Mao Zegongi “kapist” välja tirinud DJ saab kaheks nädalaks linnaloa. Nii nad sealt siis koos Casanovaga  tulevad. Aga tänapäeval on kõik teisiti. Naiste au ei ole vaja röövida, seda pakuvad nad ju ise. Tänapäeval tuleb hoopis meestel ennast päästa. DJ oma aja pahe on tänapäeval hoopis vastupidise mõjuga.

Teksti on palju ja tekst on hea, huumoorikas, sarkastiline ja noh tõsine  ärapanemine tänapäevale. Suunurgad olid muiges pidevalt.

Tekst teatri kodulehelt:

Don Juan on mees, kellesse naised on armunud juba enne temaga kohtumist, sest tema kuulsus käib tema ees. Nii on see ikka olnud ja on ka täna. Ainus vahe on selles, et tänane Juan ei suuda enam oma kuulsuse kinnitamiseks ega kasvatamiseks ise mitte midagi teha. Avalikus ruumis tekib see ilma tema abita, meedia loob temast kuvandi ja don Juan ei pruugi ise üldse sellele kuvandile vastatagi. Täiesti ilmselt ei suuda ta kõiki neid naisi, kes temast huvitatud on, rahuldada. Paremal juhul suudab ta neid ehk rahustada.

persse milleks siis blogi peetakse, ikka virisemiseks ju :D.

Tegelt pekki ma pole juba ammu ennast nii järjepidevalt rusuvana tundnud. Ikka on hetki kus väike masendus tuleb ja läheb aga nüüd, kuidagi kaua on kestnud. Küll olen üritanud ennast nii palju kooramat, et ei jääks aega sellistele mõtetele aga tee või tina keset tööpäeva selline  … olemise raske koorem. Tra igasugustest tabelitest, analüütikast, statistikast,  on ka koppa edessa. Eriti kui uus boss arvab , et proge millega on 2 a. vaevanähtud ei kõlba kuskile. Võtame uue ja hakkame aga jälle otsast peale. Siis tuleb 2 a pärast uus boss ja arvab , et ei see ei kõlba kuskile. Miks peab 10 korda ühe ja sama reha otsa astuma. Kurat tehku, siis vars vähemalt kummist. Tra meil on siin nagu riigikogu moodi kolhoos. Tegelt pole ilus oma tööandjat kirjuda aga õnneks keegi ei tea kus ma töötan, vist :D.

Eraelu on kah, ainult healjuhul nv kuidagi piiratud koguses. Vabaajale leidsin sisustaja,millele kulub millegipärast kuidagi palju aega aga tulem on suht null. Peasi, et ma võimalikult vähe toidule mõtleks. Käsil on projekt “suveks saledaks”, 8-s katse. Mäuks puges eila külje alla, nii nummi tunne oli. Kas tõesti käsi mis toidab hakkab kõlbama nühkimiseks ka või. Või oli see siiski soe radikas mis sundis julgust kokkuvõtma. 

Ja veel, mingi koostööpartner vihkab meid vist hullu moodi, nimelt on kempsu ilmunud parmaadilõhnaline  õhuvärskendaja. Selle toomist ma veel mõistan aga seda tüüpi, kes seda kasutab, enam mitte.

Ah pekki