oktoober 2011


Üks hea lugemine 

See nüüd ei haaku küll selle viitega, aga  hämmastb see kuidas ajakirjandus toob välja asjaolusid. A la Mximas (kes teab see teab,kirjutan nii lootuses,et  otsingumootorid ei leia teed siia) koheldakse töötajad nii ja nii. Mxima ei kohtle ise küll kedagi kuidagi, sest kaubamärk liht on elutu asi kuskil. Need kes kohtlevad on ikka inimesed. Miks ei tooda välja nende inimeste nimesid kelle töö tulemusena või tulemusetusena sellised olukorrad on tekkinud, miks võetakse juhtideks inimesi kes tegelikult ei tea mida juhtimine üldse tähendab. Täpselt nagu meie saaga , küsimus ei ole ju selles, et keegi oleks selle vastu, et kontrollitakse oste ja kpl hügieeni, oma töötajate külmikuid jne. Vaid küsimuse on selles kuidas seda tehakse. Kõike saab teha inimesi alandamata ning  inimlikult mõlemile poolele sobivas variandis. Kurb on see, et emotsionaalsest intelligentsist on ikka väga paljudel puudu, rääkimata elementaarsest viisakusest. Lihtsalt kasutatakse ära oma võimupositsiooni või alateadliku soovi kellegi üle domineerida. Mis annab selleks veel parema võimaluse, kui ametialane võim. Ilmasjata ei öelda, et ettevõtte sisekliima on suuresti juhi nägu ja tegu. Millist käitumist juht aksepteerib ja millist mitte.

Advertisements

Peale eilset teatris käimist on tuju tunduvalt parem.  “Võlanõudja” oli tüki nimi mida vaatams käisime. Täitsa äge lavakujundus oli, selle teatri kohta ebatavaline, aga sobis imehästi sinna loose. Rõdupealt vaadates ja arvestades mu tasakaalu keskuse p… olekut hakkas lausa pea ringi käima vahepeal. Nimelt jooksis taga seinas pilt kaunitest Veneetsia vaadetest, aga põrand oli tehtud peegeldavast plaadist ehk siis nagu 3D. Lugu ise vana ja tuntud “Veneetsia kaupmehe” ainetel, Shakespeare kribatud. Nagu ikka need vanad lood on ajatud, tänu inimloomuse muutumatusele. Ega viitsi pikalt lahata. Leidsin enda jaoks uue näitleja Rolandi Laosi, ai mulle meedlivad sellised sära silmis tüübid, kes naudivad laval olemist, kes on leidnud oma kutsumuse  ja kellest kohe õhkub sellist fluidumit  “ma ju tean, et olen andekas, nautige mind”.

Peale seda kobisime E.-ga minujuurde “L S”  saria vaatama, mis röövis mitu head uneajatundi, aga mis teha kui muul ajal pole aega koos olla. Pikad päevad tööl, vabadel päevadel sada muud asjaajamist jne. Nii see aeg läheb.

Huvitav ikkagi, kas on olemas selline diagnoos nagu … reisijärgne masendus. No täiega see igapäevasesse rutiini tagasi pöördumine tekitab sisemise konflikti. Samas nüüd natuke rahunenuna on vist hoopis väike motivatsiooni alge hinges. Ma vajan stilisti :). Mmhmh , täiega selline enda välimuse muutmise tuhin on peal :). Keegi võiks siinkohal kotiga julgust müüa. Vot ja siis ma lubasin endale, et peaks hakkama rohkem väljas käima ja seltskondlikum olema, no näiteks kinos pole sada aastat käinud. Tantsutrenni lähen ma enivei ja nädalas korra võiks treeningsaali ka jõuda. Meigikursused on ka plaanis. Siis veel leppisime E.ga kokku, et kogume raha ja järgmine sügis lähme kuuks ajaks kuskile puhkama, see nädal aega on ikka liiga vähe. Kodu peaks ka parendama, see wc ja vannitoa ja köögiremont venib ja venib. Jube sebimine on, et saada kanalisatsiooni tüübid tööle. Selleks, et korteris kanalisatsioon ära vahetada on vaja seda ja seda ja raha ja siis veel seda luba ja veel neid asju ja kesse need seinad jälle kinni betoneerib jne.  Lõpuks tipneb see sellega , et sada rauda jälle tules ja ei ühtegi korralikult. Vähemalt on tegevust ja pole aega masenduda. Tegelt peaks välja otsima selle P.V. plaadi “7 saavutamise tööriista”.

Mul on vist reisijärgne masendus. Motivatsioon tööd teha on täiega nullis. Tegelt tahaks midagi uut juba. Teisi inimesi, teist keskkonda, teist suunda, midagi täiesti vinget ja teistsugust. Tahaks põnevamat ja mitmekesisemat seltsielu. Tahaks ja tahaks onju. Kas ma olen selle jaoks midagi ette võtnud, mõkõõõ. Või on kõik nii paigas, et elu tundubki rutiinse ja igavana ja mugavana. Kindel suhe, kindel elamine, kindel töökoht, kindel päevakava.Vanust tiksub kukile, kortsud juba näos, aga elu on kuidagi nagu elamata.

Ühesõnaga tõin ma sealt maalt kaas mingi kõhutõve igaljuhul on kolm viimast päeva kempsupott päris kallis asi olnud ja tänagi kõik mis sisse läheb teispoolt ka kohe välja tuleb. Vaatab kaua see kestab. Vähemalt söögiisu on natukene taastunud. Aga räägime siis kõige pealt heast.

Türgi saun

Kes sealt maalt ilma seda kogemata ära tuleb jääb päris heast mõnust ilma. Me valisime sellise väiksema kohakese, täpselt 5 tsikki mahutus ära. Nii me seal bikiinide väel lebasime soojal kivialusel  nagu silgu reas, kuskil 20 minutit. Siis tulid kolm küürijat, pistsid kareda kinda käe ots ja hakkasi meid nühkima, mustuse rulle koorus ikka lademetes. Meie muudkui nurrusime mõnust ja keerasime teist külge. Pärast seda kõntsa maha hõõrumist kaeti meid seebivahuga ja muditi õrnalt kehad üle.  Seejärel väike karastus ja kuivatus ja rätikusse mähkimine. Nüüd suunati meid laudadele, kus siis karmid türgi poisid meid veel kord korralikult üle kere masseerisid. Sealt välja tulles oli nahk nii sile ja enesetunne täitsa mõnus. Protseduur kestab kuskil pea kaks tundi. Sauna omanik andis meile veel kauba peale uued kindad kaasa, et saame kodumaal ka endid kraapida.

Alanya ise

On päris suur kuurortlinn mis sobib just noorematele, vallalistele  või noh turistadele kes soovivad nö möllta ööklubides ja shoppata. Linn ise on hotelle täis ehitatud ja neid tehakse juurdegi, vaatamisväärsusi vist peale ühe kindluse ja amfiteatri seal polegi, see eest on kilomeerite viisi randa, mõnusaid mäenõlvasid ja laineid.

Shoppata on seal tõesti kõike mida hing ihaldab ja rohkemgi veel, eriti brändipeded võivad sealt odava raha eest väga häid koopiaid kokku kraapida. Kauplemine on neil seal jah omamoodi rahvussport vist. Kui meil on fikseeritud hinnad, siis seal küsib kaupmees sinu käest, kui palju oled valmis selle asja eest maksma. See kauplemine toimub ikka tänavakaubanduses mitte supermarketis. Kunagi ei tohi nõustuda küsitava hinnaga.  Tegelt näeb pool Alanyat välja nagu meie kunagine Kadaka turg. E. soovis osta oma lapsele kanepilehtedega käevõru, tüüp küsis 25 euri, kauplemise lõppedes saime asja 2 euroga. A. ostis kella, alghind 38 euri, sai vist 23 kätte. Pikapeale tüütab see asi ära ka, igakord kui midagi osta tahad kauple ja pea läbirääkimisi. Seda enam, et kui tänavapeal käid küsitakse iga sekundi tagant “Where are you from”, me mõtlesime juba uue ja olematu riigi välja, siis jätsid rahule. Nad ei tee suurt vahet soome ja eesti keelel, aga kui öelda, et estoniast siis tulevad mõned sõnad neil meelde küll ja kuidas nad ikka seda maad armastavad ja kenad tüdrukude meil on ja muu jura sinna otsa. Ühesõnaga kaubatänavetel rahulikult jalutada on pea võimatu.

Nju nii, sai siin natuke aega tagasi netist odavad ujulapääsmed soetatud. Laulasmaa SPA on uuendatuna nüüd lahti. Hubasem on kui enne. 4 erinevasse sauna saab nüüd otse  basseinide juurest. Saunade juures on ka kohe jahedad mullivannid kuhu saab ennast peale kuuma sauna mõnulema poetada. Soolasaunas oli isegi soola millega ennast hõõruda. Mis peamine asi oli väga puhas. Seega soovitan soojalt nv väikest väljasõitu looduskaunisse kohta.

Täna sõitsin ma autoga üksinda poodi ja poest tagasi ka. Täitsa greisi on ikka üksi liigelda, ei jõua liht kõike jälgida mida vaja, kodu ukse ette pargitud saad siis käpad värisevad. Minus ei ole vist ikka autojuhti.

Vaatan ETV-st hetkel seda Wikileaksi saadet ja jesver uskumatu mida ikka tehakse. Mitte, et ma enne seda ei oleks teadnud, kuid siiski on vahet kas mängida Doomi arvuti ekraanil või teise riigi tsiviilisikutega. Mis moraali või eetikat või austust teise inimelu vastu üldse saab olla yhel 19 aastasel sõjardil kelle senine elu ongi möödunud Rambot kangelaseks pidades jne. Pane nad kokku ja saadki elusa Doomi, et liht vaadata kas sihik on paigas mõnd tänaval kõndijat kõmmutades.  Ma üldiselt imestan, et selle “blondi kangelasega” veel mingit õnnetust pole juhtunud.

Ah ja tööst peab ka nüüd natuke pajatama. Põnev on seal toimuv nö sotsiaalne pool. Nimelt esitas üks kpl kaebuse KL ja AP peale, eks näis mis saab. Minu võimuses ei ole kahjuks kaasa aidata, kuid ma tunnustan julget sammu, nad teavad, et nad riskivad oma töökohaga ja tõenäoliselt selle ka kaotavad, aga jõhkrusele ja lausrumalusele tuleb vastu hakata. Liht kurb on, et neid sõnavõtjaid nii vähe on ja veel kurvem on olukord kus osad KL-ile  kuuletuvad, ise arusaades asja totrusest. Tänapäeval peaks olema see lubamatu, kuidas üks inimene võib vabalt ära kasutada liht oma ametikoha võimu.  Küsimus ei ole ju ühe inimese konfliktist teisega vaid natuke laiemas spektris. Aga kahjuks on olukord juba väljunud natuke kontrolli alt, loodame et me pole ajakirjandusveergudel Max-ga varsti ühes paadis kus töötajad koheldakse alandavalt. Igasuguseid olukordi on olnud, aga oma 16 a jooksul kuulen ma nii jõhkrast käitumisest küll esimest korda.

Üldiselt reispaanika võtab tasapisi võimust ja õgardlus aina suureneb.