Ehk peaks viima töötaja palkamise ja personaliotsingu uuele tasemele. Alustama näiteks sellest, et hakkaks kandideerijatele vastama, miks nad ei sobinud.
Sel teemal ajendas mind kirjutama ainult üks põhjus – erinevate inimeste tööle kandideerimise kogemused ja seoses sellega tekkinud halbade emotsioonide laviin, mis pidevalt minuni jõuab.
Pidevalt kurdetakse, et meil on töötajaid puudu, me ei leia tööjõudu ja inimesi ei ole.
Tegelen iga päev sellega, et inimesed leiaksid endale töö. Aitan ja abistan neid CVde koostamisel, kaaskirjade/motivatsioonikirjade kirjutamisel, kandideerimisel ettevõttesse. Lõpuks saan veel neid inimesi lohutada ja öelda, et vaevalt sa tahadki tööd teha ettevõttes, kes ei suuda sulle isegi eitavat vastust saata.
Miks see nii siis on, kui meil on pidev tööjõu puudus? Inimesi ei kutsuta isegi kohale, et neile otsa vaadata ja nende motivatsiooni ning oskusi hinnata.
Kui olen tööandjatega rääkinud, siis vastused on erinevad.
Esimesed ütlevad, et nagu nad leiavad sobiliku CV, siis edasi nad enam ei vaata ja ülejäänud kandideerimiskirjad lendavad prügikasti. Loomulikult ei vasta nad kandideerijatele musta ega valget. Teised väidavad, et neil ei ole värbamisega tegelevat inimest ja neil ei ole aega vastata. Kolmandatel on aga juba kuulutuses kirjas, et ühendust võtavad nad ainult nende kandidaatidega, kelle CVd välja valiti. Neljandad ei kutsu töövestlusele ainult sellepärast, et soovijal on liiga suur palgasoov. Seda loetelu võikski jätkata, sest nii palju, kui on värbajaid, nii palju on ka erinevaid arvamusi.
Palun juba ette vabandust korrektselt käituvate personalijuhtidelt/spetsialistidelt/värbajatelt. Aga kõrvalt hinnates ütleksin, et esimesed on lihtsalt laisad ja lähevad kergema vastupanu teed, nullides ära oma võimalused leida parim võimalik kandidaat. Samal ajal tõmbavad nad firma mainet alla, sest pahane ootaja annab oma halvast kogemusest kindlasti teada ka sõpradele. Juht aga ei pruugi sellisest asjade käigust teadlik olla ning on üllatunud, miks nende ettevõttesse küll tööle ei taheta tulla.
Teised hoiavad kokku töötajate arvelt. Seda näitab vastus – ressurss kirjadele vastamiseks puudub. Minul kui kandideerijal tekib sellise tööandja vastu usaldamatuse tunne. Kas tahan tööd teha seal, kus inimesi ei väärtustata? Sellise tunde tekitab tegelikult ainult üks pisiasi – sa jätsid saatmata vastuskirja kandideerijale. Ei ole raske siiski võtta see aeg ja vastata. Eesti on nii väike ja sõna levib, eriti halb sõna.
Kolmandad on ausad ja ütlevad välja, et vastan ainult neile, kes tunduvad sobilikud. Lugedes aga mõnda CVd ja vaadates kuulutuses nõutavat, peaks justkui inimene olema ideaalne kandidaat, aga näed ei sobinud. Mis siis ikka, kandideerin edasi, vähemalt on selge vastus juba ette teada.
Neljandad praagivad head kandidaadid liiga kergekäeliselt välja. Inimesega on võimalik palga osas läbi rääkida, uurida, kas see on tema lõplik soov? Kui palk tõuseks sellele tasemele aasta pärast, äkki on ka see talle vastuvõetav? Tundub aga, et eestlastena ei taha me rahast rääkida ja lihtsam on võtta kandidaat, kes ehk võib-olla nii hästi ei sobi, aga teda on mugav palgata.
Ehk peaks viima töötaja palkamise ja personaliotsingu uuele tasemele. Alustama näiteks sellest, et hakkaks kandideerijatele vastama, miks nad ei sobinud. Siis teab ka inimene, mis põhjused said tema puhul takistuseks. Võib-olla on ta CVs midagi puudu, aga päris elus kõik kõige paremas korras. Alustaks lihtsast viisakusest iseenda, ettevõtte ja oma kandideerijate vastu. Lihtne kiri ja teie ettevõtte maine on parem, kui ta oli enne kirja välja saatmist.
raspe raspeldab 