juuli 2010


Oeh tore on ju selliseid lugusid lehest lugeda ja mõleda kas tõesti meite mail. Lootus sureb ikka viimasene. Kuid mis juhtus 1 juulil 2010. Analoogvõrk lülitati välja ja paljud kodud jäid telepildita. Paljudele oli see ainuke infokanal. Olid hullud reklaamid ja teavitused sa vajad vaid digiboksi, juhe taha ja sipsti valmis. Tutkit brat, tutkit. Aja kättejõudes tuli välja ,et ups klge, aga paljud antennid on vaja ka välja vahetada ja vabsee oleneb digipilt ala puude lehes olekust, õhumasside liikumisest, põrnika lenuutrajektoorist, seente kasvamisest jne. Kui linnainimesed juba kurdavad, et pilt hangub , mis siis veel maapiirkondades toimub. Sinna ei ulatu ju moodsa kaabelevi juhtmepuntrad. Olid ajad kus oli selline tarkus, et ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis ja ka töötab. Aga mis linnainimesel kaevust tema saab vett ju kraanist.

Teatavasti inetrnetigagi on maapiirkondades nagu on.  Need kõud ja pulga jne on teokiirusel liikuvad, et peale paari tunnist mässamist loobud juba ise, närvide säästmiseks. Kas te mäletate, et telepilt oli enne internetti. Nüüd on internet enne telepilti ja kumbi ei funka. Mõnikord on külla tunne, et meie IT tiiger on tohutul kiirusel peaga vastu maanteposti põrutanud. Maal elav inimene kündku põlda ja mis uudiseid tal veel vaja on, eriti palju tahtama hakanud. Ah, et telepilt tahad ka –  ennekuulmatu.

Advertisements

Võtab kohe ohkama, meie kodanikel on see prügipervertlus lausa sisse kodeeritud. Käisin eila Laulasmaa rannas, teate küll sealt SPA juurest kohe onju. Sellistel ilusatel päeavdel tekib ikka linnainimesel mõte kuskile looduse rüppe või randa sõita. Inimene sõidab autoga ranna poole, käib enne seda poest läbi, ostab väiksed kehakinnituse varud kaasa.Jätab auto ilusti parklasse, kuna SPA territooriumile õnneks sisse sõita ei saa , muidu peseks auto ka mere puhtaks 2 in 1 nagu öeldakse. Võtab ilusti kaasa ostetud kehakinnituse kilekotiga randa kaasa, peesitab, ujub ja sööb. Mida veel ühelt ilusalt suvepäevalt tahata. Õhtul on käes kojumineku aeg, selle asemel ,et keakinnitusest ülejäänud pakendid ilusti kilekotti tagasi panna ja linnas kuskile prügikasti ära poetada, visatakse need sinna samma randa põõsa alla või kui prügikast täis on siis sinna kõrvale. Kurb oli kohe eila seda randa vaadata. Ma ei tea linnas ühtegi inimest kes ei maksaks prügi eest. Kui raske on see suts autoga oma ühistu prügikasti transportida. Ka meie viime maalt oma prügi mida ahjus põletada ei saa ja mis ei komposteeru ilusti linna oma  prügikasti.

Vallavalitsused ütlevad paljude randade kohta ,et sorri meie käed on seotud need on riigimaad. Lohusalus on vabatahtlike selts kes hoiab niivõrd kuivõrd randa puhtana, st käivad ise koristustalgutel jne. Kahjuks ma ei tea täna seda kes Laulasmaa randa koristama peaks, aga kui nii edasi läheb, on see varsti prügimägi.

Teised on sellised autodega perverdid, kes korjavad suure musta kotitäie prügi ja viskavad maantee äärde. Eriti toredad on sellised sellid kes arvavad, et kõikide ühiskondlike asutuste juures olevad prügikastid ongi ühiskondlikuks kasutamiseks.

Tra ma ei või, kui imbetsilld mõned inimesed ikka olla võivad.

Õige õige sõudenaiste jaanipäevast pidin ju muljetama. Peab ütleme, et kuna võõrast rahvast oli ka suht palju, siis peeti ennast päris korralikult üleval või vähemlat mulle kui kainele korrapidajale tundus nii, või ega ma kõike nägema ka ei sattunud. Eestlasest tööinimene on ikka täiega ribastaja, nii kui loodusesse saab, sitta see söök peaasi, et jooki oleks. Algas siis hull moijotode tegemine ja piparmündi peenar sai täitsa lagedaks. Lõpuks olid kõik joogid moijoto nägu ju pane või nõges sinna sisse vahet ei tehta.:) Esimene ärakukkuja oli seekord üllatus üllatus küll, aga juhtub ka paremate pereemadega. Mõni liht mäletas veel märtsikuu joomist ja  järgmist hommikut vist väga helgelt ja hoidis seekord natuke piiri. L. leidis endale ohvri (edaspidi M. meessoost) keda hommikuni suhteprobleemidega piinata. L. on nimelt selline kuju, et mida rohkem võtab seda erksam on, kainelt vaikne, purjuspäi nagu särtsu saanud surikaat. Aga M. tundus vist ka rahul olevat või oli viisakusest viisakas ega ma aru saanudki, igaljuhul varahommikul nii kella 6 aegu magama ronides kepslesid nemad veel põlla pääl ringi. Hommikul said kõik ikka ilusti omal jalal kodu poole mindud. Üks väitsi, et nägi hommikul  põtra kui  silmad avas, no ma ei tea mina pole seal 4 a. jooksul ühtegi põtra näinud.

Aga ajalugu vaikib sellest, et  K. ärritas/õrritas E-d võidu viina jooma. Nii nad seal siis trimpasid viina ikka pits ja läks, niikaua kui jah….. Õnneks sain ma E. kohe magama ka ilma tõrgeteta. Hommikul küll kirus ja vandus ja lubas K-le kõik tagasi teha. Aga tegelt ta ei ole nii kättemaksuhimuline 🙂 

Teate mul oli kohe igav olla mitte midagi põnevat ei juhtunud. Ma ikka lootsin komöödiat ja actionit.

Igaljuhul läheb aeg märkamatult onju ja ka kilod on kuidagi märkamatult kogunenu nii, et eelmine nädal kaalule ronides olin ma saavutanud oma eluea reakord kaalu. Silmis võigastus aastate tagune pilt sellest kuidas kena müüjanna soovitas mul kummiga teksaseid proovida peale seda, kui ükski paar mulle sealt poest jalga ei mahtunud. Kummiga teksaseis kandsid paksud penisonäärid või muidu mass kaalus inimesed. Mina nende sarnane ei tahtnud kohe kuidagi olla, pealegi vähenes mu võhm teha mingit sporti. Sel aastal sai mauhti 15 kg alla võetud ja kurat ma nägin ikka jube seks välja ka siis onju. E. teab rääkida. 🙂

Nüüd on aastad läinu ja mahavõetu kilod tagasi tulnud ja 101 korda jälgimist alustatud ja sama kiirelt lõpetatud. Miks peab inimesel nii palju ahvatlusi ja võimalusi olema? Igaljuhul kutsume ellu projekti ” Talveks saledaks 1″. Üks aasta ma ikka pean sinna Alpidesse slallitama saama muidu……. ära ma just ei sure aga kurat oma unistuste nimel võiks ju natuke vähem süüa küll.

Sain eila juunikuu müügimaksu valmis. Teate kuradi palju tuleb maksta, ei raatsi nagu või nii (ei maksa küll omast taskust aga ikkagi), eriti kui veel tead millisteks lollusteks see läheb.

Ehehhe kõik vist on juba lugenud seda lugu kuidas üks blogija oma blogi pärast kinga sai või noh vähemalt üritati selline mulje jätta. Kuigi ma ka  mõnikord NII tahaks mõne absurdsuse kirja panna, ma siiski pole pannud, no ok mõne olen pannu ka, kui maks hakkab üle kopsu minema ja paanikakomitee  pead tõstab ja see isiklikult mind on puudutanud. Mulle tundub see natuke nagu “pere” musta pesu pesemisena ja pealegi ei oska ma nii värvikalt situatsiooni kirjeldada ka nii, et  jah….. Aga siiski väga vahva blogi on.

Ma puhkuse ajal võtsin ja lugesin läbi ja noh nuta või naera, aga paljudes ettevõttetes kus on palju osakondi on samad probleemid tegelt, nii ka meil. Ühele osakonnale tunduvad teise osakonna mingid asjad ja nõudmised ja soovid täiesti absurdsetena jne. Ütleme nii, et mõned isegi on ka, aga kui sa suudad selle niimoodi teistele kaela määrida ,et nad ei saa arugi kuidas nad ära seebiti ja kui ärgatakse  on lollus juba teele läinud jne. Ja kõik laiutavad käsi no kuidas see juhtuda sai, aga paradoks seisneb selle ,et läheb natuke aega mööda ja jälle astutakse sama reha otsa.:)Väga raske on sellise massilise  info hulgast paljudel tegelt sõklaid välja selekteerida ja veel olukorras kus kõik arvavad, et nad on ikkad hullud tegijad. Lühidalt paljud tulevad keeravad sita (loe. edumeelsed projektid) kokku ja lahkuvad. Need kes jäävad siluvad jälle asjad ära, et järgmine saaks tulla. Raha hulgast mis ära raisatakse ei ole vist vaja üldse rääkidagi, hullem kui keskerakond. Õnneks  ei seisa meil tädikest uksel kes kella pealt vaatab mis kell keegi tööle tuleb. Kusjuures aastal 2002 oli see täiesti aksepteeritav tegevus siin majas. Vot ja mott aga lugege seda blogi ja nii mõnelegi tulevad osad situatsioonid tuttavad ette.