september 2010


 Käisin eila majataga poes Maximas. Ametialasest huvist sobran ikka mööda riiuleid. Eila maksis kilo tatart, “Baltixi” oma 36,90 kr. Üldiselt ma tatart ei sööa, aga sellist hinda pole mu silmad veel näinud, loodan, et kpl pold hinnasildiga eksinud. Teiseks osteti eila blokkidega riisi ja pakkidega soola. Nju okei, riisi vist ikka korra kuus söön ja aastas ehk natuke soola ka. Ma tahtsin öelda, et ärge nüüd hulluks ka minge nende asjade kokkuostmisega. Mhmh hinnad tõusevad, sedant nüüd küll, aga kallid kaasmaalsed hinnad pole veel 2007 – 2008aasat tasemel jõudnudki. Pealegi, äkki hinnatõusust tingituna  kodaniku ikka mõtlevad mida ostukorvi panevad ja ka tarbivad mõistlikumalt kui varem. Jätaks nagu teistele ka või nii. No ei pane ju seitset kasukats selga, ega viite paari sokke jalga.

Tiina Laanem kirjutab tänases postimehes, kuidas kogu selle võrdõiguslikkuse kammis,, kus peamiselt vaadatakse meestele otsa, on tegelikult asjad hoopis nii ,et just naine võib olla naisele hunt.  Ta toob näiteks kuidas ühes raadiosaates naisajakirjanik tema käest küsis ,et kas ta on ka see kuri ema, kes teises toas vaikselt kirjutab. Kirjanik tahabki vaiskelt kirjutada ega ta seepärast veel kuri pole. 🙂 Ta pole küll märganud ,et kui isa on kirjanik, siis keegi küsiks, kas sa oled seepärast kuri isa, et teisestoas vaikselt tööd teha soovid.

Kuid mis siin salata, ma olen temaga täiesti nõus, et naised teevad ise kõik selleks, et vanad normid säiliks. Eks neid näiteid võib tuua igaüks ise oma elust ka. Jätan ma koridori koristamata, saan trepikojavanemalt (naine) noomida, et ise veel naine, aga nii lohakas. Ahah noh tore teada, koristan siis, kui aega saan ja kui ei saa, ei ole maailm sellepärast veel lõppemas. Võibolla kõige rohkem halvustavaid pilke saan ma tööl tibidelt. Ma nimelt käin peenes kontooras tööl teksades ja kampsunis, ei meigi ennast, sukkpükse ja kontsakingi ei kanna ning kohvi ka ei joo ja seksistlike nalju üritan mitte teha. Veel hullem, ma käin ühtede ja samade riietega lausa mitu aastat.:) Noh seltskonnas tõesti ei huvita mind, mida viimane cosmopolitan kirjutab või kust seksikaid riideid osta saab või milline ööklubi see kõikse kuumem hetkel on. Ma pole inimesega ühtegi sõna vahetanud ega vestlenud ja ma tajun tihtipeale selliseid halvustavaid pilke, et sa ei ole võrreldav teistega , veel enam mõnel ei sobi isegi minuga otse suhelda. Õnneks või õnnetuseks ei ole mul veel lapsi, ma ei kujutaks ettegi, mis selle teemaga veel päevavalgele ujuks. Tänapäeval on olukord vist juba parem, üksikema on saavutamas geroi staatust  versus naine on ikka süüdi kui mees kodunt jalga laseb. Seda mantrat korrutasid eelkõige naised. Kui üritasid lastekõrvalt endaga tegeleda jättes mõningad muud asjad unarusse, said kohe suguõdedelt ju noomida. Lõi mees teise naisega üle aisa, oli ikka süüdi mehe naise arvates  teine naine mitte mees. Võtame näiteks spordi. Kui palju on meil  selliseid sõpruskonnast koosnevaid meeskondi, kes harrastavad mingit spordiala. Oma tutvusringkonnast saan kokku kolm. Palju meil on sõpruskondadest koosnevais naiskondi, kes mingi spordiga tegelevad. Ma ei tea ühtegi. Kes noomis lapsepõlves tütart puu otsa mitte ronima ja, et rula on ikka poiste jaoks ja ära sega isa, kui ta raadiot parandab ja muud põnevat teeb, õige vastus: EMA.   

Noh tööst veel nii palju, et paleepöördega on meil juhtivatel kohtadel naised. Naisdirektor tõi palju uusi naisi majja.:) Eks selliseid väiksemaid paikapanemisi ole olnud, aga naised kotivad teisi naisi palkadega nagu miskad. See oli ikka minujaoks täiesti uskumatu. Üksasi on osakonna eelarve paigas hoida, teine asi on liht võimunäitamiseks eelmise juhi nö boonussüsteemi lõhkuda, mille tulemusena eranditult naistest koosnevale osakonnale ütles naisjuht, et saate isegi hästi palka. Ma tahan näha meest, kes ütleb oma meessoost alluvatele sellised sõnad. 😀  Hetkel me ei räägi siin liinitöölistest, vaid keskastme juhtidest koosnevast osakonnast.

Muidugi ei taha ma öelda ,et mehed nüüd täista puhtad poisid oleks. Liht mõlemad pooled peaks neid dogmasid murdma ja püüdma kuidagi järjepeale saada.

Sõidan mina ikka hommikuti tööle bussiga. Kuna ilmad on külmemaks läinud, siis kanna ka paksemat jopet . Jope nagu jope ikka olen ma senimaani arvanud. Täna siis avastas üks tädike ,et kollane jope tähendab ju reisisaatjat. Ühel ülekaalulisel tädil oli bussi ronimisega raskusi ja siis pistis üks lõugama, et miks te ei abista siis inimest ise olete veel reisisaatja. Teenige oma palka välja jne. Selgituse peale ,et ei, te olete asjast valesti aru saanud, kõik kollaste jopedega inimesed ei ole reisisaatjad, vaid neoon vestidega kus on seljapeal ka vastav ametinimetus. Turtsuti vastu: no vahet pole. Õnneks tuli peagi mu peatus. Et hommikul, kui inimesed tööle lähevad peavad sellised mammi seenelel minema kes ise bussigi ei saa.  Vot nii hea inimene ma ka pole ,et neid abistama tormaks onju. 😀 Kurat, sööge vähem siis jaksate ronida ka !!!!!!!!!

Teate ma tahan näha seda päeva kui tulevad need plastkaardid,(nagu Londonis Oyster) mis moodi see esiuksest peale minemine ja tagauksest maha tulemine meil toimima hakkab. Seda vingumist ja irisemist ei jaksa vist ära kuulata.