august 2011


Täiesti geniaalne idee ju. Ehk küsimus ei ole niivõrd üle neti jälgimises vaid selles, et põllumees külvab seda mida õnnestub ka sügisel täies mahus maha müüa ehk ostja on ette juba olemas. Seega põllumees saab tegeldeda ainult prioriteetidega ehk toote kasvatamisega, ilma et ta peaks oma aega raiskama kauba realiseerimisele turundusele jne. Teiselt poolt tellija ei pea mööda turge jooksma või otsima tuttava tuttavat kes aiandusega tegeleb jne. Viis pluss täiega.

Irw, ma ikka naersin eile täiega. Üks sensuaalselt võluv kodanik viitab mul blogile sõnadega: ” Tasakaalu võimalikusest teatri, dieedi ja auto vahel”.

Nüüd kus ma siin olen päris palju surfanud ja ennast autoäri maailmaga üritanud kurssi viia, olen jõudnud järeldusele, et auto on ikka sitt investeering. Osatd auto, noh nii 500 euri eest. Suur raha ju kurat, ja siis, klõps(loe: avarii) ja sekunditega on auto väärtus NULL, kiiremini kui börsil sajalisi luftidades. Või mobla , sama lugu, udupeen masin käib korra vastu maad ja siuhti 500 euri  muutus olematuks. Tehnika on ikka üks paras õhk. Põhimõtteliselt maksid sa 500 euri emotsiooni eest mis mõneks ajaks tallelel jääb.

Idee oma asju maha müüa edeneb päris hästi. Jube sebimine ainult on pidevalt. Kaksikute värk, ikka sada rauda tules ja ei ühtegi korralikult.

Vahepeal sai muinastulede ööd peetud. Minuarvates väga seff  traditsioon, no nagu teine  jaanituli. Kaks korda aastas saad ametlikult kulu ja rämpsu põletada ilma , et mingid tüübid sul kaelas poleks oma kontroll lendudega. Õnneks oli jälle väga soe ja tähistaevane öö. No ja muidugi ärame unusta Puksiku oma tehtud kooki. Rõhk on siin sõnapaaril: OMA TEHTUD. Kuhu on kadunu ajad, kui külla mindigi oma tehtud toiduga, kuna poest pold valmis asju eriti ollagi. Pidevalt on kiire, iseg külla minekuga on kiire, no pekki kuhu me niimoodi jõuame, aga näe tema leidis aja ja küpsetas, selle eest mops sulle.  

No ja kui siin juba mainiti dieeti, siis sellega on kõik häste, viimati kui kontrollisin olid pekid ikka alles. Tegelt eks ma tasapisi ikka jälgin ja vehin metsavahel keppidega käija.

No ja september on tulemas, mis tähendab mu koolitaja karjääri jätku. Mutid võpsikust, oleg valmis, excel kummitab jälle.

Paneb mõtlema.

Mul tuli idee, oma valduses olevate minu jaoks kasutute asjade müügiga teenida nii palju, et saaks osta nutitelefoni. Vaatan kas saan raha kokku.

Täitsa perses, sain eila Hondakese siis kätte, ja teate, ma ei julge üksi sõita. Töölt koju sain, siis lõug värises veel tükk aega takkajärgi, muudest kehaosadest rääkimata.

Kindlustus käitub ikka väga naljakalt. Maksis auto eest tema turuväärtuse mu pangakontole ilusti ära. Saatsin 2 meili ja helistasin ka loomulikult, minu juhtumiga tegelenud vennike oli teise telefoni ostas ja pidi hiljem tagasi helistama. Jee ta helistas. Küsimus oli alati üks, mis ma selle romuga edasi teen. Kas kindlustus võtab selle asjakese oma nimele ja müüb siis komisjoni korras maha või jätab mulle. Seega kui täna ja homme vastust ei tule, siis mina tean ise väga hästi mis ma oma varaga teha võin ja imegu nad näppu.

Nv avastasin, et erinevate tööriistade käsitlemisel läheb vaja erinevat loogikat. Näiteks blender, paned marjad sisse, jäätis takka otsa, asetada kannu alusele ja vajutad nupp , asi töötab. Või muruniiduk, valad bensu paaki , pumpad paar korda bensu õhupumbast peale ja starterist käima, asi töötab. Või mikser, juhe seina, otsikud otsa ja vajutad nuppu, voila asi töötab. Või lööktrell, juhe vooluvõrku, keerad löögi maha, keerad pöörded väiksemaka ja voila kurvi läheb ludinal puidust läbi. Aga vaata mootorsaag on omaette ooper, see tööriist on vist ehitatud tõesti mingile frankesteini loogikale. Kontrollid õli ja benus olemasolu, eeemaldad ketikatte, lükkad nupu “ON” asendisse, pumpad paar korda benus peale  ja tõmbad starterist, sittagi. Häm vaatame siis juhendist kuidas käima läheb, pumpa 6 korda bensu, tõmba sinine nupp välja, tõmba 5x starteit, vajuta sinine nupp pooleldi sisse ja tõmba satrerit uuesti, ei mõhkugi. Mine rahune põõsa all ja proovi hiljem uuesti. 20 minta hiljem kordan eelmise lauses välja toodud tegevuste jada, ei mõhkugi, aga prooviks ikkagi niisama ilma igasuguste nuppudeta ja voila käivitus. Nii 30 minta hiljem saag seisma ja 1h pärast  jätkame tööd, puhkaks käsi. 1,5 h hiljem, sama jäma otsast peale.

      Ma nüüd olen viimased õhtud youtubis elanud ja igasugu tantustiile uurinud ja puurinud. Kusjuures see kolamine on pärias hea söögiisu taltsutaja. Ma ikka kogun julgust ja lähen septembrist kuskile trenni. Eesmärk on alandada kehakaalu ja ennast liigutada, selg on juba sellest istumisest ja arvuti vahtimisest kõver ja küürus. Et breikivast broilerist kraatsiliseks kanaks. 🙂 Viimasest tantsutrenni “traumast” on nii 7 aastat vist juba möödas ka.  Türki mineku ajaks peaks natuke oskama oma pekke sheikida küll.

*Muide täna on kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev. Huvitav kas kapitalismi ohvrite mälestuspäev on ka olemas. Googeldasin, ei leidnud nagu, aga võiks olla küll, sest tundub, et neid on ikka miljardites rohkem kui eelmisi.

Ei taha hõisata enne õhtut( loe: enne kui raha käes) aga tundub, et Gabriellake remontimisele ei kuulu ja seega hüvitatakse sõiduki maksumus. Hüvitamise nõude panin täna teele. Ütleme nii, et olen hüvitussummaga rahul. Paarkümmend eurot jään isegi plussi vist. Hea, et niigi läks, kõigest 3 nädalat. Nüüd tuleb veel talvepapud müüki panna. Täitsa korralikud on, ühe hooaja vaid sõitnud ehk saab ka sealt väikse nutsu. Egas midagi aktiivselt uue masina jahile. 🙂

… pidevalt käib mingi kepp ja kaerajaan. Järgmist pauku ei pidanudki kaua ootama. Eelmine nv kündsid sead öösel terve tagahoovi ülesse. Ei hakanud enam isegi kokku lükkama, mõtetu töö ja vaev.  Täna minestas mu silma all üks töökaaslane ära. Jesver kuidas sellised olukorradd võtavad ikka lõua värisema ja toovad minus esile kõige aktiivsema paanikakomitee, õnneks toibus kiiresti ja siuhti haiguslehel. See juhtum meenutas jälle seda, et oleks vaja minna pikkadelel esmaabi kursustele. See mis juhilubade tegemiseks vaja oli, no see oli ikka nalja number.  Ah jaa , load sain ka tehtud, järgmine nädal lähen järgi.  Endagi üllatuseks sain riikliku teooria, kui ka sõidueksami esimise korraga läbi. Mis tähendab seda , et ma olen ehe näide sellest kuidas load on tasku, aga sõita ikka ei oska, veel vähem parkida. E. juhendajaluba kehtib veel päris kaua ja seega saab  harjutada, kui uue masina soetan. See kindlustuse tüüp on  paras suslik ikka. Kaks päeva aja taga, siis saad kätte, siis lubab tagasi helistada ja kaks korda võite arvata kas on helistanud.

Tööl on ka jube keberniit, ma ei saa sittagi sellest uuest progest aru. St it osakond jäeti vahelt välja ja meie peame ise asja programeerima. Hea, et bossil ajusid viie eest on. Aga nalja hakkab saama, meie esi sovinist ja “väikemees” hakkavad alluma blondile natsinnale. Panen vahele sada euri, et need kaks tüüpi on siit varsti läinud ja blond plõksutab ripsmeid, et tema küll ei tea miks inimesed ettevõttest ära jooksevad. 🙂

Ma ütlen nüüd need samad sõnad, kui E. autost välja astus ja käsi laiutades lömmis Gabriellat silmitses. Kurat see on ju puha pu….s, NO SEE ON ju PUHA pu….s. Hetkel on kogu elu täpselt selline. Ühesõnaga ootan järgmist pauku. Nagu kõigest veel vähe oleks on mind jälle mingi lööve tabanud.

Hetkel olen täiega rusutud(22.30). Täna on niipalju juhtunud, et pea huugab otsas. Hommik algas kenasti, läbisin ARK-i teooriaeksami esimisel katsel. Kodu poole kõmpides jäi ette autovaruosade pood. Kuna mul on veel mõned asjad vaja kohustuslikust varustusest soetada siis kõpsti sisse. Uue esitule pirni ostsin, tulekustuti, kompressor pumba kummidele ja isegi ventiilide mütsid. Vahepeal hüppasin optometristi juurest läbi ja näed silmad polegi halvemaks läinud, juhuu. Lasen endale optilised päikseprillid teha autosõiduks. Kuna täna selline linnas sebimisepäev siis mõtsin, lähen lasen rehvikojas üle kontrollida oma esirehvid, lähevad tühjaks pidevalt. 20 minta tööd ja 9 euri ja asi aetud. Panime siis kõpsti lasna bauoffi, noh maale vaja üht teist tehnikat soetada ja mulle väga hea õppesõidu ots. Kraami rohkem kui vaja autosse surutuda ja keeran mina kenasti parkimisvahest välja ja põmaki järgmisest vahest sõidab mulle otse parempoolsesse esinurka bemmivend, kes eiras märki “Anna teed”. Nju pljääät ma ütlen, kuidas viskas kopsu üle maksa. Me E.oli mõlemad tiivad laiali, et mida sa vend õige mõtled. Kokkupõrge oli nii tugev, et mu masin libises tükkmaad edasi ja õnne oli, et keegi vastu ei sõitnud, oleks kõmaki mina talle oma vasaku nurgaga sisse kütnud, ma ei taha teada mis oleks juhtumisi jalakäijast järgi jäänud. Gabriella tõime puksiiriga maja ette, kuna mu kindlustuseselts ei osanud öelda kuhu ma selle koomas masina nüüd toimetama pean. Puruks on esitiib, parem esituli, kapott, radikast jooksis tosool välja, põhimõtteliselt kogu kapoti alune nihkus vasakule ära isegi, rooli võimendi lakkas töötamast. Pole lubegi aga kõks juba kirjas. Äkki peaks autokoolis sellise asja lausa kohustuslikuks tegema, et reaalselt saad ise kõksu teha ja sulle tehakse, vot siis oskad reageerida. Mul oli ehmatus ikka nii suur, et ma ei jõudnud kuidagi reageerida, kuna ma ei osanud oodata ega isegi autolikumas unenäos ette kujutada mis sind tol hetkel valdab. Tagantjärgi mõtlen küll, et pehmendada oleks seda saanud, kui ma oleks suutnud õigel ajal rooli järsku vaskule keerata. Puksiirimees autos rääkis, et iga päeva tuleb ikka mõni masin parklast ära vedada, eriline kõksumagnet pidi Kristiine parkla olema. Nagu what the fuck. Igaljuhul kodanik T. võttis süü omaks, vormistasime kindlustusepaberid ja homme siis vaatab mis värk olema hakkab. Gabriellast on kahju, ikkagi minu esimine, pealekauba hea auto näkkas ja nüüd sedasi siis.