Just just sedasi tahaks jah sellest ühest õudseimast aastast ära minna. Aga oleme ikka optimist ka ega alati saab hullemini :D.

Pealkiri on inspireeritud K.Ehina laulust “Meie aja tants”

Tegelikult aasta ju algas ilusti kenasti soojal maal, Maal kus inimesed kargavad saluudi ajal koos napsuklaasidega ookeani , no ütleme ausalt enamasti tegid seda ikka vene turistid ja seal maal resideeruvad slaavlased. Tore oli ikkagi näha teistmoodi aastavahetust, kui tavaliselt siin eestis. Ka oli seal erakordselt soe selle aja kohta, mis muidugi jättis ka kena jumeka jälje mu laborihiirekarva nahale. Seal viibides sain teada, et mu üleüldise halva enesetunde põhjuseks on maost leitud helicobakter. Bakter mille sõeluuringule ja ennetamisele peaaegu üldse tähelepanu ei pöörata. Kui tavaanalüüs ei näita, siis loetakse ta olematuks, kuigi tegelikult ta on olemas nagu minu puhul ka välja tuli, ehk maost võetud koeproovi tulemusena. Ütlen ausalt tra teistkorda seda kaamera neelamist üle elada ei tahaks. 😀 Tagasi jõudsime jaanuari teises pooles, vahepeal saime asjad sedasi seatud, et pikendasime oma 4 nädalast puhkust viiele nädalale. Käisime jala väga paljudes kohtades kuhu varasemalt polnudki jõudnu ja tundsime endid nii hästi kui võimalik oli. Muidugi tänud ML kes meid mägedesse matkama viis. Aasta algas ju kaunilt ja mõnusalt vaatamata mu halvale enesetundele.

Kohe järgmisel päeval, kui olime koju tagasi jõudnud tuli teade, et ootamatult on surnud meie kamraad J. Ikka võtab õõnsaks küll, et misasja merekaldal, kuidas siis sedasi ja sada muud aspekti veel takka otsa. Nutsin nädal aega järjest ise ka ei tea miks. Eks oli ju päris palju toredaid mälestusi, pidusid, pokkeriõhtuid ja palju naljakaid seiku, neist vist räägitakse teatud seltskonnas veel aastakümneid teda meenutades. Meenutama jäävad teda ka ju mööbel, mis kolimise käigus leidis koha nii meie maakodus, kui ka linnakorteris.

Sellest sipake toibununa tuli alustada karmikäelist ja tugevatoimelist antibiotsi ravi helicobakteri vastu. Õnneks ei ilmnenud mingeid erilisi kõrvaltoimeid, aga enesetunne paremaks ei läinud. Perekas lohutas, küll läheb et mõju alles tuleb, millal seda ta öelda ei osanud.

Siis juba tuli ärevad välisuudiseid, kas tõesti aastal 2022 ja põmaki meie riigi pidupäeval sõda. Uh kohe meenus 2008 , kui sättisin augusti vist telekate ette olümpiamänge vaatama ja telekast ei vaadanud vastu võidujoovastuses mingi spordiala võitaja vaid verised inimesed Venemaa ründas sõjaliselt Gruusita. Tookord vaibus see kiiresti. Kuigi ma mäletan küll, et juba siis käisid peast läbi mõtted, et millal siis meie kord tuleb. 2014 kui võeti ette pärast Maidani Ukraina ida alad oli ikka see kuidagi kauge ja võõras madin. No ma jälgin uudiseid ja loen arvustusi ja kuulan huviga välispoliitilisi saateid, aga pisteliselt ja võibolla mitte niis süvitsi kui vaja oleks, et aru saada tagamaadest. Nüüd aga tuli sõda põhimõtteliselt koju kätte. Ka tööalaselt, et kui sa ikka kuuled tarka ja tugevat juhti pea pisarsilmis juhtimas kiireloomulist kriisitiimi. Enne oli maja siseselt jutud käinud, et kui siis mis kes jääb riik, kes lahkub, kes kuhu oma pered paneb jne. Jutud käisid ju rohkem kohvilauas naljaga pooleks jne, ja ega mõistus keeldub ju uskumast. Ühesõnaga lugesin tööalaselt kokku põgenike ja nutsin kuu aega järjest. Koosolekutelgi oli ikka paljudel pisar silmas. Ärevus oli tohutu. Ütleme nii, et pisteliselt nutan siiani.

Pidin minema märtsi kordus ultrahelisse neerust leitud 2,5 cm tsüsti pärast, aga lükkasin selle maisse. Mais siis selgus, et süütust tsüstist oli saanud 4,5 cm tuumori kahtlusega ollus. Enne jaanipäeva sain dignoosi neerukasvaja 4,5 cm esimesel võimalus tuleks välja lõigat. Õnnelik juhuleid nagu öeldakse. Järgmine šokk oli saadud. Tönnisin nädala järjest. FTF ma pole veel 46-ki.

Kui toibusin, arvutasin välja kui palju mul üldse nagu asjast alles jääks sain noh hea juhul 60% . Andsin loa ka kogu neeru eemaldamiseks kui opi käigus peaks midagi untsu minema. Suvi möödus kuidagi kiirelt nagu alati, maakodus, tööl oli rutiin kujunenud, proovisin neid tabeleid mitte enam vaadata kui inimesi kelle on üle öö võetud kogu tulevik ja mida ellujäämise nimel on kogetud jne. Neid õudsaid lugusid saame veel kuulda sajandeid. Suvel sängitasime J. tuha Rahumäele. (Vanasti uitasin Rahumäe kalmistul niisama nüüd siis alati põhjusega, tuli välja, et ka TH on sinna maetud). Tennist ma enam mängida ei saanudki see suvi, parem külg tegi valu. Enesetunne oli natuke praemaks läinud, omeprasooli igapäevaselt enam ei neelanud jne. Kuid 20 juunil oli ka ärev päev kui meie maakodus kõlasid mürtsatuse nii, et majal klaasid värisesid. Uh paar tundi hiljem saime teada, et õnneks ei ole “veremaa” eestit rünnanud vaid lennuk ületas helibarjääri, et käbe Leetu jõuda. Süda tagus veel paar päeva järgi :).

Septembriks oli pandud opi aeg. Õnneks koroona ei murdnud ja haiglad töötasid tavakoormusel seega kindel op. Op läks hästi umbes 90% jäi alles. Peale op kadusid ära ka hommikused sellised pohmaka olekud. Enesetunne paranes märgatavalt. Märtsis lähen järelkontrolli ja loodan parimat. Arstid on enivei kõik mu jaoks mingis kõrgemat sorti üliinimesed. Milline pinge ja vastutus, käsi vääratab paar milli ja sa võid sandistada täiesti terve ja elujõulise inimese. Nende meeletust ajumahust ei tasu rääkidagi :).

Nõustusin K. naljaga, no näed lõikamisruumi kui palju veel. Tra tegelt ma võtangi asju musta huumoriga küll, aga kuidagi see aasta oli juba neid hingelisi traumasid kuidagi palju mu sees ja siis see pool kipub kaduma. K. rahustas ka mu opi ärevust oma kogemuste ja huumorikate seikadega. Peale nädalat haiglas sain koju ja siis juba taastusin suht hästi. Oktoobris käisime veel imelises Portugalis.-Portimaos. Novembris juba võtsin uuesti tennisereketi kätte ja kebisin trenni. Esimeses trennis, tingituna suurest õhinast vigastasin kohe kätt, aga õnneks nii, et eeskätt saan lüüa, servi ja taga käe löögiga on sipake raskusi.

Kuna infla närib siis mõtlesin, et lõpetan aasta kenasti ja soetan endale uue auto, noh kohe tuttuue millega saab salongist välja sõita. Vana hakkab juba saba andma ja sõidan juba 2 aastat ka ilma ülevaatuseta. Võimalik, et see on ka mu ainus kord elus nö “enne mind pole keegi teda oma tupsuks pidanu jne” 😀 masin soetada, mõeldud tehtud. Nüüd vuran ringi T-crossiga. Värviga läks kuidagi sedasi, et masin on nagu kameelion, pimedas on sinine päevavalguses rohekas :D.

Kõik tundus juba noh parlanksis olema, kui kenal jõululaupäeva õhtul otsustasin minna prügi välja viima ja kummardusin tühja pappkasti järele ja põhimõtteliselt sinna kummargile ma jäingi. Sabakont on valus, valu kiirgab jalgadesse, puusadesse, istuda-astuda ei saanud paar päeva. Teatavasti on perearsti telefon peale pühi nagu kuumliin! Õnneks neid ridu siin kirjutades istun juba laua taga, aga kohe kebin pikali jälle. Püsti- pikali sedasi see eluke siin aasta lõpus käib. Ma ei tea, aga mulle juba hakkab tunduma, et mulle on mingi vigastuste needus vist peale pandud :D. Tennisega on jälle mingiks ajaks krõska.

Ja nagu ma alguses juba ütlesin olgem optimistid alati saab minna hullemini.

Tegelt pole meil häda midagi kasutades siin Ita Everi sõnasid: kui sul on tuba soe, leib laula ja tervis korras, siis ära soiu. Aamen selle peale :D.

Kui puusad lubavad siis väike “tants” vana aasta õhtul. 😀 Nägemist 2022, väike “pervo” olid küll.