Täna sai siis nädal päevast mil suur boss mu enda kabinetti kutsus ja koondamis paberid pihku pistis. Meil käivad need asjad päevapealt. 22 aastat ühes ettevõttes ja plõksti, korja oma asjad ja kebi töötute ridadesse. Ausalt öeldes olen ma tänase päevani sõna otseses mõttes vaimselt halvatud. Kes ei oleks onju :). No ma üritan mitte väga masendusse ja depressiooni langeda ning võtta kõike seda, mis minuga nüüd toimuma hakkab, kui sotsiaalset eksperimenti. No kõik need töötuk… (kirjapilt selline seepärast, et googeldades siia blogisse ei jõutaks 😀 ) nõustamised ja idiootsete katsetega tööintervjuud.

No ei oska saabunud vabadusega kohe midagi peale hakata. 🙂 Õppeaasta on alanud ehk kooli mineku magasin maha. Sügis on lõpusirgel ja maalgi aeg talveks valmistuda. Paar raamatut on juba läbi loetud no, aga kaua ma neidki loen. Seega kui kellegil on pakkuda “musti” otsi, siis võtan vastu, oskan kõike :). No tuumapommi ehitada ei oska, aga arvutis ja excelis olen käpik (11 aastat igapäeva väänanud) ja mootorsaega saan ka hakkama. Autojuhiload on ka, sõidan täitsa sirgelt. Suveti olen töötanud ka toitlustuses (nõudepesija, ettekandjana, abikokana). Aiandust armastan, mullas songin täitsa sügavuti :).

 

Advertisements