märts 2010


Minu teada leiutatakse infotehnoloogilis lahendusi ikka selleks, et igapäevaseid ja mahukaid asju oleks kergem ajada jne. Meie ettevõttes leiutatakse neid selleks, et kõigil teistel osakondadel  oleks võimalikult raske peale IT osakonna enda. Nad millegipärast arvavad ,et kaupluses oleva müüja igapäevase arvutioskuse juurde kuulub ka VBA scriptide kirjutamine jne. Natuke üle hakkab juba viskama, et igakord tuleb nad oma vea sisse ninapidi sisse toppida ja näpuga näidata kus valesti on ja veel parem oleks kui ise suudaksi ära ka parandada. Suht masendav on, kui pool tööajast kulub kaklemisele IT osakonnaga. Tra, ma ei või!

Edit: Asi tipnes sellega, et IT osakond ei tööta ettevõtte heaks vaid ettevõtte töötab IT heaks. Ma tahaks nüüd hirmsasti sinna osakonda tööle minna.

Advertisements

Tegelt mind ikka jälle paneb imestama kuidas üks inimene suudab äriliselt suht tarka juttu rääkidag, aga sotsiaalselt nii rumal olla.

OO jaa, sellist asja peab ikka oma silmadega korra nägema küll.

Väga palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui need naise kõik koos ühes paadis mööda Pärnu jõge sõudsid ning olid noored ja ilusad. Nüüd mitukümmend aastat hiljem on alati põhjus koguneda ühe liikme sünnipäevale ja joogisena vanu aegu meenutada. Nii mõnigi on neist juba noor ja kõbus vanaema. Aga kõik meenub, mis tol ajal head ja ilusat oli, näiteks sõudenaised surusid omal ajal kätt. Nüüd pea 25 aastat hiljem võiks ju jälle proovida, kelle musklit siis elu pehmendanud on. Käesurumise turniir peetud, mille kohtunikus sünnipäevalapse vanem poeg, on järjekord luuletuste käes. Peast tsiteeritakse Marie Underi kõige kelmikamaid luuletusi, mis omal ajal laagrites loeti. Ja viina muudkui kallatakse juurde. Nii mõnigi neist on suutnud juba käpuli käia ja üks on  ärakukkumise piirimail kodu kobinud. Need, kes veel püsivad, jätkavad karate võtete õppimisega. Hilistel hommikutundidel üritasin kõik purunenud asjad eest ära korjata ja tulin tulema :). Eks ma varsti kuulen, millega see üritus lõppes. Ja alkoholi kogustest, mis eile õhtul riigikassasse suht kopsaka aktsiisi jätsid, jätame siinkohal mainimata.:)

Edit: Asi lõppes sellega, et vanem poeg läks ühe tädiga metsa alla jooksma. Kuna tädi väitis, et tema ei ole nii vana, et noortega sammu ei jõua pidada ja nui neljaks peab ta seda tõestama. Vanem poeg hoiab kiivalt saladuses metsas toimunut. 🙂 Homme tuleb tädi asjadele järgi, sest tagasi ta ei jõudnudki vaid arvas, et sellisel ajal on parim aeg(hommikul kell viis) kellelegi teisele külla minna. 😀 Ma ei kujuta isiklikult ette mida tädi elukaaslane mõelda võib, kui ta võõra mehe tossudes ja pusas koju ilmus. Vanem poeg arvas, et ema vanuste naistega võib viina võtta küll.

Igaljuhul lepiti kokku, et selle aasta jaanipäeva peetakse E.juures maal. Irw ja seda, mis siis toimuma hakkab, ei suuda ma isegi  ette kujutada, aga näha tahaks küll.

Ah ja, veel kainemas olekus sai mängitud sünnipäevalapsele kingitud Eestimaa mängu, mis osutus väga  põnevaks ja ka teadmisi täiendavaks.

Fabric

Fabric on siis Londoni üks paljudest kuumimatest ööklubidest. Mis juhtumisi asus kohe meil kõrvaltänavas ja on ehitatud vana tehasehoone sisse kolmele korrusele, kus igal korrusel mängitakse erinevat mussi. Mina neil stiilidel eriti vahet ei tee, meie külaskäigu ajal oli seal selline ecstasy tümakas- peenemalt siis house ja R & B segu vist. Teisel korrusel näiteks dj-ks Scratch Pervert. 😉

Aga miks ma sellest kirjutan, et enne poleks nagu ööklubis käinud või. Olen ikka, kuid sellist teenindust pole küll Eestis kohanud. Klubi turvamehed olid nii muhedad. Ukse taga,  kus rahvas tungleb, suunavad nad sujuvalt rahavamasse, samal ajal liiga purjakil inimesi eemaldades. Sõbralikult informeerivad, kus mis järjekord lookleb, et dokumenti on vaja näidata jne. Samal ajal pole nad kunagi kurjad või tõrksad või pahased jne. Hiljem, kui rahvasumm on juba sees, tembeldavad nad suitsunurka minejaid, käivad klubis ringi ja suunavad liiga purjakil inimesi välisukse poole. Samas pole ka kliendid nii ärplejad kui siinmail. Jäime oma kolmandat kaaslast ootama ja kohe tuldi juurde küsima, kas kõik on ok jne. Selline natuke lapsik komme, et “give me five” on seal lõbusate pidutsejate ja turvameeste vahel tavaline.  Turvad on mõnusalt teenindav personal, mitte kivinägudega kandid, kes ei tohi klientidega sõnagi vahetada.  Mitte ühtegi korda ei täheldanud ma seda, et keegi oleks neile jotsi jätnud, et äkki seepärast on muhedad. 🙂

Sissepääs maksis 15 naela, jook coca +2 cl rummiga 4,5  naela.

APT

Päeval on see koht  kohvik ja õhtal ürituste päralt. Tol  õhtul toimuski seal üks üritustesari nö kurvikatele naistele. Selle koha otsimisega on omajagu legende juba seotud. Tõega, me käisime seda kaks korda otsimas, kuna aadressi järgi pold seda võimalik üles leida. Ja esimesel korral polnud ka klubi nime kaasas, siis……. Teine kord olime kaardilt ja APT kodulehe abiga ikka koha enam vähem tuvastanud ja lõpuks me ta  ülesse ka leidsime.

Jällegi nii mõnusalt vaba õhkkond, inimesed ei paku riietusega üle, turvad muhedad jne. Kodanikud on viisakad ja sorry käib iga väiksema müksu peale. Samas jälle peab tõdema, et neil latiinodel ja mustadel tuleb see nõksutamine kuidagi jube hästi välja. Üldiselt jah, ei tantsi ma ka meie pealinna teatud puhvetis, aga seal sai ikka 4h järjest lastud ja täiega fan oli ja ma pold tilkagi alkoholi tarvitanud. See rahvas liht haarab su kaasa. Riietuseks teksad ,trendipapud, streshpluus.

Meil käiakse endid klubis näitamas ja teistega võrdlemas või lausa üle upitamas, mitte lõbutsemas ja hästi tundmas.  Kui vaadata meie pidude pilte, näiteks weekend.ee, siis mina ei julgeks küll teksades ja trendipapudes klubisse minna, üks bimbom kui teine.  Võibolla on see minu viga, aga ma ei tunne ennast eesti klubides hästi, veel vähem kipun ma tantsima, kuigi tegelt jubedalt tahaks. 

Sellest, et mind mõlema klubiõhtu jaoks ära meigiti, ajalugu vaikib. Kuigi fotojäädvustused said mälestuseks ikka tehtud.

Sissepääs 8 naela ja jook keskmiselt 4,50.

Laupäeva hommikul oli juhtuse koosolekul arutlusel probleem, nimelt meie maja ühe terpikoja inimesed saavad dushi all käies veelt elektrilöögi. Mõni kodanik arvab, et jube lahe on mingi elektriline masin või vidin maandada veetorudesse. Sellise asja peale annab ikka tulla.

Sai siis jälle Londonis kolatud. Kuna meid oli kokku viis ja kaks meist pold enne L. käinud, siis põhilised käimiskohad olid meil juba nähtud asjad. Kuid paar uut suutsime ka ära mahutada.

Londoni Dungeonid 

Eelmine kord me A-ga juba tahtsime minna, aga rahvast oli murdu. Seekord oli suht tühi. Seega ütleme nii, et üks väga jube kohake on. Tõega, need kes kardavad igasugu maaaluseid ja kinniseid käike ja õudusi, nendel  palun see vahele jätta. Ringkäik kestab mingi tunnikese ja maksab 22,50 nael. Kirves ka tegelt.

Kuna E. ütles, et no otsi lolle, kes endid omaenda raha eest hirmutada lasevad, siis neljakesi olime me kõpsti seal üks hommik kohal. Kuna njah, natuke õudne oli ka mõnes kohas, siis ma olin nii veerand aega A. kapuutsis kinni. Põhimõtteliselt peaks tegemist olema vana Londoni linnaga, mis on ehitatud sellisteks õuduste ruumideks. Ehk siis ruumidesse on paigutatud igasugu jubedusi alates teiba otsas rääkivast peast, vett purskavast vangist, lahtilõigatud kõhuga ja hingavast inimesest, piinariistade näitlikust kasutamisest jne, ja ka elavad näitlejad teevad igasugu asju seal. Läbivaks teemaks on Londoni õudseim pool ajaloost – katk, piinamised, nõiapõletused, Jack the Ripper, Bloody Mary, kirurgia algstaadium jne. Üks hea asi oli seal ka, nimelt viimane tuba, kus mingilt kõrguselt ja pimedas ruumis tehakse vabalangemist, see peaks siis imiteerima sellist näitlikku poomist, ainult  ilma nöörita kaela ümber. Seda oleks võinud küll korrata. Jalutuskäik lõpes suveniiripoes, kust ma siis ka endale sellise verise tassi soetasin.  Kodus lugedes oli tseki alla tekst :”Have a horrible day!”. Nice. Ühekorra võis käia, teist kord kyll sinna minna ei tahaks.

Notting Hill –  Portobello turg

Turg on rohkem selline kaubatänav, aga väga omapärane. Kolasime natuke ka niisama seal majade vahel, vaikne ja hästi armas kohake  ja nyyd ma unistan väiksest katusekorterist sealkandis. Igaljuhul kes satub sinna kanti, siis soovitan soojalt. Ah jaa, ja mälestuseks soetasin endale ühe sellise keti otsas rippuva tasku-uuri ka. Tol hetkel tundus see jube vajalik ost igaljuhul. 😀

Täna on ühistu üldkoosolek, helistab juhtuse esinaine: et paneb mu õhtal juhatuse liikme kandidaadina hääletusele. Nagu mis mõttes ?????? Ma olen korduvalt väljendanud soovi mitte kandideerida, piisab hetkel sellest, et olen ühistu revident. Mis mõttes, sa  ju noor inimene, nii ma panin kirja, sa jagad seda paberimajandust ka ja see ja see on ka oma nõusoleku andnud, ole õhtal kohal. 😀 Sellised kõned on lahedad. Iseenesest ju võiks, väike uus kogemus jälle ja  konti ei murra. Eks siis paista, mis välja kukub.  Ainult, et mu eraelul on vist sellega kriips peal.

Edit 22.35: kuna kõigil on suht pohhui, kes seal juhatuses on, siis hääletamise tulemusena on mul veel üks vabatahtlik ja ühiskondlik kohustus kaela peal. Tänase seisuga on neid siis nyyd kokku lausa 2, see veebileht ka, mille toimetamisega ma juba suht jännis olen.

Laupäeva hommikul kell 11 on esimene koosolek. Normaalsed inimesed magavad selle ajal või toibuvad kergest pohmakast. Milline suurepärane algus.

Järgmine lehekülg »