raspe raspeldab

… soovida hea uut, aga ma ei soovi, kuna tean, et see ei tule hea aasta. 2010 tuleb väga raske, raha ja elementaarsed vajadused saavad hoopis teise mõiste ka paljudele kellele veel tänaseks ei ole saanud. Hambad enda poole võtab võimust. Tõenäoliselt saame tundma “kapitalismi” halvimat poolt. Seega  soovin hoopis edukat ellujäämist, vähem virelemist, leiba lauale ja sooja tuba.

PostUganda

Idee ja teostus, muusika ja sõnad:  Maiken (B)Lond  ja Riina Maidre

Von Krahli Teater 2009

Riina Maidre on kõikse eredamalt meels mul bändist “Raadio Maria” mille plaati  tööarvutis taustaks ikka aeg ajalt ketran. Sõnad lugudele on kirjutanud Krisitina Ehin. Minu jaoks tõsiselt hea ja nauditav asjandus.

Seega lugedes etenduse kava ja, et Riina seal kaasa teeb pold mingit kahtlustki , et ma seda tükki vahele ei jäta. Seda enam, kui postimehes ilmus pos. arvustus ja eelmisel nädala nimetas Madli Pesti seda  pehmelt öeldes kultus performanciks. Seega ootasin ma vaimukusi, sarkasmi, sotsiaalse nõmeduse peegeldust, raputust, head mussi, meeste tüüp arvamusi naistest ja nende purustamisi jne. Aga ma olen väga pettunud, ei midagi sellist, no okei hästi sutikene oli miskit. Tahaks öelda, et  aega ajalt ei ole kultusel ja nõmedusel suurt vahet. Igaljuhul väga sisutühi. Lihtsalt kaks tibinat midagi nikerdamas ja no laulu sõnadest ei saandu ka muffigi aru. Kuidagi nii mage ja nõrk oli. Ometi on see  teema ju super hea: “Kui sul, mees ,oleks võimalik veeta üks päeva oma elus naisena – mida sa tahaksid PÄRISELT kogeda?”. 

Või oleks tõesti pidanud võtma lõiku tutvustavast tekstist sõna sõnalt: Muidugi, kõik mida Sulle siin NII paljutõotavalt serveeritakse, on üks suur lubadus. Keegi ei saa garanteerida, et see pole kõigest halvasti varjatud eelmäng jõudmaks klisheeni, mida kutsutakse kulminatsiooniks ning mis omal triviaalsel kombel niikuinii lõpuks ära tuleb. Vahel tugevam, vahel nõrgem ja vahel peab teesklemagi. Päris ilma ei jää keegi.

Igaljuhul ma jäin ilma. Tra, ma ei või.:) 

Vaata tutvustust teatri kodulehelt.

Tahtsin siin mõnipäev tagasi natuke räusata, et turja ajab  punaseks, kui kuuled kuskil mõnitamist nende sotsiaalsete töökohtade üle. Ei, ma ei poolda keske, olen põline sots.demmide valija, aga need töökohad on vajalikud. Olgu see siis reisisaatja, mupo või miski muu. Mõnikord on tunne, et väga paljud ei saa ikka veel aru mis toimub ja toimumas on.  Ainult nov lisandus 7200 kodaniku kel lõppes töötutoetus ja kes pole leidnud mingisugust tööd mille eest makstaks palka. Detsembris tuleb sama palju juurde kui mitte rohkemgi veel. Mida need inimesed peakisd nüüd tegema tööta ja rahat. Pange ennast kord olukord kus teil pole ei tööd ei raha. Liht kahjuks ei jätku paljudel isegi “fantaasiat” selle olukorra õuduse üle mõelda kuhu täna on paisatud ligi 15 % tööealisest elanikonnast. Täpsemalt siis üle 110 000 inimese, neist 20 000( ilma töö ja töötukassa toetuseta). Ja avalikult neid valitsusliikmete poolt mõnitada, ületab ikka igasugu inimväärikuse piirid.

Veel hullemini ajab karav turri see kaagutamine , et töötud on oma töötuses ise süüdi,  a la Antone  saates “Vabariigi kodanikud” . Kus ta täiesti süüdimatult teatas , et kui ikka häda käes küll siis kõlbab kojamehe amet ka. Adumata seda , et enam pole isegi selliseid töökohti saada. Me oleme olukorras kus lehete võib jälle panna kuulutuse: otsime supermarketisse magistrikraadiga  kassapidajat ja koristajat, ning  neile töökohtadele joostakse tormi.

*** Tööst ja inimväärikusest kirjutab tabavalt ja ülihästi B. Pilvre

Minu järjekordse kaalujälgimise 7-s päev (pühapäev) lõppes õhtul kell 22,00 pannkooke manustades. Kardemoni ja muskaatpählikga on nad ikka mega  head.

Siis tulen ma esmaspäeav hommikul tööle, süda paha eilsest õgimisest ja vaatan feissbooki ja seal bänner tule õpi salsat tantsima. Motivatsioon jälle 6 päevaks olemas :D. Selle salsa jaoks on vist meespoolt vaja. Kust leida? Kurat, ma tahan ka üksord tantsida osata kas või natukenegi.

Eile hommikul õnnestus bussist maha jääda, mis tähendas 10 mintalist ootamist ainult teksade väel. No ma ei tea, võibolla tundus see kellelegi imelik, et ma kätega oma prinkis peput kinni hoidsin, kuid mis teha, et  külm tagumikul ajab käed peale. Õhtal siis uurisin, mis tänaseks lubab.  -17  C , raisk.  Mis tähendas seda, et oma niigi kitsad suusapüskid tuli kontoriteksadele peale ajada. No läksid, kuhu nad pääsesid, seest head libedad onju. Mäuks veel hõõrus oma karva peale, et saaks ikka soojem. Ainult, et jalg põlvest eriti ei paindunud ja treppidest tuli käia nagu pingviin. Teksade alla midagi panna ei tule kõne allagi, ma millegi pärast tunnen ennast siis  transvestiidina. 🙂

***

W siin mõniaeg tagasi ahvatles mind börsil kauplema. Tirisin siis ka paar platvormi masinasse ja lasin oma registreerimiskingiks saadud raha, 200 eek käiku. Paari päevaga sai 200-st  500, siis 700-st  300, siis -150 jne. Eila  läksin vaatama, mis mu -150-st  saanud on.  1001 eeku oli saanud. Teate, oleks ma nüüd päris rahaga mässanud ja nii kümnete tuhandete eest, oleks selline tagurpidi volatiivsus  minu mõnel siseorganil  infarkti esile kutsunud. Ma nimelt olen paanikakomitee kohe, kui läbi mu silmade ajju jõudev info ei leia vastet või ligilähedast arusaama asjale.  Hullem kui pokker. Aga ma uurin veel asja.

Mul kodus midagi lõhnas juba mitmendat päeva. Mõtsin, et äkki mu haistmismeelel on miskit viga. Nohu ja rohud ja kinnine nina ja värk särk. Anne käis eila külas, kurat tundis ka. Algul mõtsin, et Mäuks on kuskile hunniku lasknud ja nüüd kogemata laiaks astunud või nii.  Ei leidnud ühtegi hunnikut. Nõud pesin ka ära, nii igaksjuhuks. Ikka lõhnas, ja hommikul oli veel hullem kui eila õhtul. Otsisin siis hoolega, leidsin tooli ja radika vahelt mädanema läinud porgandid. No mina ei tea midagi. :D:D

No mis siin salata – olen ennast jälle paksuks õginud. No ei viitsi ja ei taha ka neid suutäisi lugeda. Moosisaiad ja hõrgutavad koogid on nii mõnusad rahulolutunde tekitajad. Üleüldse on söömine üks naudingute rada ja jada. Kunagi viis aastat tagasi, ma arvasin, et 8-ga algav kaalunumber on ikka liig mis liig. Siis sai 5 kuuga -15 kg tehtud , no siga hea tunne oli.  Kõik kiitsid takka onju. Nüüd nii viie aasta  jooksul on vist 25 korda juba jälgitud, mingite väikeste perioodidega, no ja tõega ei jaksa enamb. Pidevalt mingi ajude kepp käib selle toiduga noh. Tra ma ei või.

Nüüd vaatasin jälle, et oi suusapüksid on kuidagi kitsad. Ma ostsin need spetsiaalselt 2 nr suuremad, et kaua kestavad ja mahutaks siis natuke üleliigset pekki ka ära.  Tutkit devutshka. Aga nüüd enne jõule onju, käis jälle kõll läbi.  Oeh, vaatab siis mitu päeva see kestab.  Kõll käis vist sellepärast, et 3 präänikut tuli ka juurde. Kui toiduga kamm käib, peab mu vaba aeg olema tihedalt sisustatud ja eeldatavalt millegi sellisega, millel on ka eesmärk ja vaimustuse efekt. 

1. Joomla tekitas söömlas sellise “ohoo” ja “vau” lapseliku vaimustuse. Joomla on siis miski kodulehtede tegemise kuubik. Ja ja ma ikka veel satun asjadest vaimustusse.

2. Kinnisidee, et loomulikult tuleb jõuludeks muretseda raamat “Tüdruk kes mängis tulega” ja pekki see Liisbethi osatäitja neis filmides –  Noomi Rapace on ka nii sensuaalselt seks tibi, et vau. Ma veel kirjutan sellest.

3. Kõrvaltuba kutsub mind aprilliks 100km Võhandu jõematkale süstaga, mis eeldab miskit trenni tegemist  ja vormi ajamist. Kõrvaltoa all pean  silmas meie natuke hullumeelset kolleegi, kes matkab südaöistel tundidel pärapõrgutes, et mingeid geopeituse aardeid leida, olles nende pärast valmis isegi hõrgutavast õuna-mandli koogist loobuma. Vat on alles kreisi tüüp. 

Täna on kolmas päev ja 8 on veel ees.

Täna tuli teade, et meie ettevõtte planeeritud jõulupidu jääb seoses  Eestis valitseva majandusolukorraga siiski ära . Tegelt isiklikult savi, pole kunagi käinud ega kavatsenud ka sel aastal minna. Aga, siiski ma sõnastaks asja natuke õiglasemalt ja paremini: Jõulupidu jääb ära seoses juhtide seas jätkuvalt valitseva laristamismentaliteedi tõttu. Nimetame asju ikka õigete nimedega.

Draamateater 2008

Autor: Becky Mode

Mängib Taavi Teplenkov

Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Muide, restoran on tõeline moekoht, see on kaks kuud ette reserveeritud! Aga alati leidub ju inimesi, kelle arvates NEMAD peaksid laua saama kohe. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud – kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. Mitte ainult klientidelt, sest oma osa lisavad egomaniakist peakokk ja stressis kelnerid-administraatorid. “Kas te saaksite, palun, oodata…” Ja just siis, kui Samil on ootele pandud viis kõnet, igaühest puhkemas skandaal, helistab Sami isa, lihtsalt et pojaga rääkida, öelda, et igatseb teda jõuludeks koju…

Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste…

******************************************************************************************************

Igatahes selline muhe naeruteraapiline tükk. Kuigi samas mõned naljad olid kuidagi natuke labased, aga sobisid Taavi näoilmega  imehästi, seega muige tõid ikka näole. Fantast tase on see, kuidas  üks tüüp suudab nii paljusid erinevad hääli ja nöoilmeid nii lühikese ajaga ette manada. Ei midagi erilist, aga just selline kerge ja mõnus meelelahutus sobis reede õhtasse väga häste. Tegevus on suht intensiivne seega asi saab kuidagi väga ruttu läbi. Telgelt  kestab ikka 1h ja 20 minta.