august 2012


Priimägi viskas reisusaates kildu. Mošeede minaretid pidid välja nägema nagu ballistilised raketid. Ei saaks öelda, et ma selle peale naerma ei puhkenud. No ja hiljem mõtsin, et hea et meil veel lubatakse sel teemal lausa teles nalja visata.

No ja keetsin täna, üle kahe kuu, mõned kartulad ja tulem oli selline:

Viimasel ajal toimuv hakkab juba ühte mu tuttavat meenutama kellega alatihti midagi sarnast juhtub. Vanuselised iseärasused vist. 🙂

Advertisements

Mul on tunne, et ma saavutasin just mingi leveli.  Panin meigieemaldus vatikesele nöopuhastus toonikut ja hakkasin sellega küüntelt küünelakki eemaldama. 🙂

 Eile hommikupoole ööd helistasin miskisse viide taksofirmasse ja alati peale koha nimetamist öeldi kiiresti, et vabu autosid ei ole. Haa, uurisin täna tuttavalt taksistilt järgi, et mis värk sellega on, et Söögiplatsi taksot ei saa. See värk ongi, et liiga palju purjakil ja loomastunud noorust ülbab mööda linna. Tellitakse ja ei ilmuta kohale, või ronitakse 7- kesi sisse ja siis jaura nendega, ollakse liiga purjus arusaamaks kuhu üldse sõita soovitakse jne, ja pärat veel vaidle maksmise üle. Tuli välja, et mitte ainult Söögiplats, neid kohti on veel kuhu reede ja laupäev öösel taksod hea meelega minna ei taha. Tegelt selle ameti pidajatel peavad ikka tõega raudse närvid olema.

Käisin ka kaemas ja ühtlasi sai ka esimest korda seda Kultuurikatelt külastatud. Üldise fiilingi lõi siiski tõesti see koht ja mastaabsus. Ruum on võimas oma kõrguse, laiuse ja retro poolest. Jahedamate ilmadega on seal tõenäoliselt päris külm istuda. Kõigepealt tiriks  kohe kaks auhinda ära “aasta lavastus” ja “meespeaosa”, ülejäänud kolm “lavastus”,” kunstnik”, “muusika ja sõna” jätaks alles. No vaevalt see  J. kehastatud Gilgameš parimaid rolle oli,  minuarvates oli 2011 aastal palju paremaid kas või näiteks “Amadeus” koos peaosalise I.Sammuliga. Lava taust või kujundus kuidas seda nüüd täpsemalt öelda onju, oli tõesti üks omapäraseimaid ja võimsamaid mida siiani näinud, kaasa arvatud tehnilised atribuudid. 

Linkan siia ühe Postimehes ilmunud arvustuse.

E. poisid panid autole tabava nime TagMobil, pidi tähendama mingist filmist mingi jõugu autot kus kõik osad kohe kohe tahavd küljest ära kukkuda. Ega jah, sai ju teine ostetud harjutamiseks, automaailma mõistes odava raha eest. Ma ütleks, et isegi on hästi vastu pidanud, terve aasta juba. Hoolimata sellest, et vahepeal oleks mootor p…. kuna õli oli otsas. Viisin remonti, siis tüübid ütlesid, et kuidas te aru ei saanud, et tagumised pidurid ei tööta. Noh linnas sõidad 40 km/h ja isegi järsul pidurdamisel ei viska asi ennast kreeni. Vahetasid hulgi asju ära ja soovitasid asja siiski varsti romulasse viia. No ja reedel tahtsin töölt koju sõita onju, tagumine kumm tühi. Ja see vidin millega kumme pumbatakse oli E. autos. Täna käisin siis kummiremondis ja kuna täpselt samasugust ei olnud,  siis tuli mõlemad tagumise ära vahetada. Rahakotile jälle laks kirja. Põhimõtteliselt peaks sellised masinda mahakandmisele kuuluma.  Ma üle 70 km/h taga enivei ei sõida. Maale veeren ka mööda teeääri. Mine tea milline roostes võll järgi annab, et noh mats oleks siis pehmem. Vot ja siis ma värvisin teda ka natuke siit ja sealt, et noh rooste nii välja ei paistaks ja tegin ta täpiliseks. 🙂 Kui nüüd ülevaatluse siiski  veel tehtud saab, siis ehk peab veel natuke aega vastu. TagMobil elab veel :).

Kolisin tööl uude kabineti. Neli akent, vaade metsale, omaette. Tegelt ma olin juba harjunud, et on kellegagi rääkida ja maailma asju arutada. Nüüd jälle üksi, mõnipäev ei vaheta ühegi kolleegiga sõnakestki. Maja on pakse kuulujutte täis, kuidas mõned on kolmekesi kitsas kabinetis ja mõni osakond laiutab üle koridori või kuidas keegi kellegile pähe on istunud jne. Mõnikord ma mõtlen, et meil on siin ikka täielik zombiland, nagu tegelt ka. Vanu olijaid jääb aina vähemaks, reede õhtalgi oli ühele tüübile kes ka pea 15 aastat siin töötanud tööleping üles öeldud. Kella nelja aegu veel naljatas kui kolisin , et mul on hea boss, vähemalt hoolib inimestet ja ei topi neid 3 kesi kitsasse ruumi. Tund hiljem öeldi talle, ära esmaspäeval enam tule. Eks ta vist aimas seda ette oli ju “Putinnaga” riius ja need olukorrad lõpevad ikka niimoodi. Njah ja neid “uksepeksijaid” tuleb ja läheb. Uksepeksjad on need uued kes lendavad massiga peale, et kõik on valesti ja halvasti jne. Tegelikult on ikka nii, et las koerad hauguvad karavan liigub ikka edasi, ainult et nad ei haugu vaid purevad ka ja nende puretud kohtade paranemine võtab aega. Viimasel ajal leian päris tihti mõtteid mõlgutamas teemal, et tahaks tõesti midagi muud. Tahaks ära, tahaks  keskkonna ja inimeste vahetus, aga palk võiks sama olla :). Jube mandunud tunne on. Mingit motivatsiooni pole. Aga jah, kui ikka välimust ja tutvusi pole, siis ilma väga heade ja väga eriliste  erialaste oskuste ei võta sind keegi kuskile. Aga üür on vaja maksta, hamba alla tahaks ka miskit jne. Raha orjad me ju oleme.

Sai jälle niimoodi müratud, et jalad lausa valusad. Ehk oli naiste pidu. Mis lõppes kuidagi kole ruttu (Eesti naine oli seekord kehv pidutseja isegi g-s lihtsalt istutakse ja vaadatakse lage). Egas midagi sammud g poole.  Õu mai gaad, kuna seal oli ka mingi yritus, siis ukse taga oli selline  järjekord mida ma pole varem näinud, aga no sisse trügisin ja  templimärgi  kätte sain. Ühel hetkel suitsunurgas hakkas mingi kimanos tüüp minuga juttu rääkima. See on nii lahe äratundmine, kui kohe nagu oled inimesega ühel lainel. Kusjuure tüüp oli jumala kaine ja tulnud kuskilt stiilipeolt. Ta ei suutnud alguses uskuda, et keegi veel peale tema on kaine. Kuna ta oma sõbrad läksid ära ja mina olin ka enivei üksi siis põrutasime tantsima. Nii, et lahkusime g-st kuskil 6.00 aegu hommikul. Edasisest ajalugu vaikib :). Uskumatu, et nii lahedaid mehi on olemas.

Aga muideks see neiu kes naistepeolt pildituna kodu viidi oli kella 4 aegu g-s platsis.

Kurb on see, et inimesed ei tunne oma alkoholi taluvuse piire. G-s oli mingi tsikk oma seeliku ära kaotanud ja oli stringide väel pilditu. Turvad lihtsalt tõstsid tsiki ukse taha, et  ehk ärkab ülesse. Nagu mismõttes, õues ei ole 20 kraadi sooja ju. Uskumatu lihtsalt.Vähemalt keegi sõbrannadest, kui tal neid üldse kaasas oli, talle abistavat kätt küll ei ulatunud. Üks meesterahvas vähemalt oli dzentelmen ja pani talle oma jaki ümber ja helistas vist pollari, et ta kainenema viima.  Või, et mõni kohe suudab sellise tümpsu sees kuskil nurgas magama jääda.

Järgmine lehekülg »