juuli 2007


EPL uudis, et riigikogu liige tahab keelustada SMS laenud. 

No pekki, ma aru ei saa, mis kuradi moodi läinud poliitika see nüüd siis on. Kõik allutatakse keeldudele ja käskudele. Keelame alko ära , keelame kasiinod ära , keelame suitsetamise ära , keelame… jne. Ei see keelamine ei aita, kui inimene ikkä on tropp ja aru ei saa, mis asi see laen õigupoolest on. Või, mis asi see alko joomise kultuur on või, kus kõlbab suitsu teha ja kus ei kõlba ja millas võib kasiinos üüriraha maha mängida ja millas ei või. Kui ei osata teha vahet valikuvabadusel  ja ahvatlusel, siis ei ole selles küll süüdi SMS -laenude andjad vaid ikka “tropikesed” ise.

Parem võiks ära keelata prügi maha panemise,  oma automootori soendamise minu akna all jne. Veel parem oleks ära keelata rumalus ja tropindus ning kusemised vastu majaseina ka varjatud kohas . JNE .

Advertisements

Järgmine kord varustan ennast ziletiga ja dah kui keegi veel arvab , et jube lahe on ühistranspordis  kaaskodanike oma seljakotiga hõõruda ning  siis neile see matsti näkku lüüa jne.

Vittu ma ei või kui raske on siis natuke teistega arvestada

IRW

Tegime kaasaga Prismas sisseoste ja valisime just tol hetkel pungil täis olevast ligi 15m (või on nad isegi pikemad) lihatoodete letist sobivat grillimis materjali. Meie kõrvale sattus keskealine paar. Naispool käratas mehele “lähme Maximasse siin Prismas pole ju midagi”.  Vot selline asi võttis kohe muigama. Ei suutnud minu loogika asjast aru saada. :)))

Nju nii Itaalias käidud nagu sipsti. Poldki nii hull kui algul arvasin hoopis peris meeldiv oli. Yldiselt olen ma seal maal ennegi käinud ja noh kergelt öeldes loodus on ju ilus aga muu polegi nagu näinud. Pikemalt ei viitsigi vaatamisväärsustest kribada, eks nägin ma ju neid samu asju midagi teisedki näinud on. Vaade vasakule ja vaade paremale ja edasi. Pealegi võib neid kõik ka internetist silmata. Giid oli muidu super, elab Roomas juba 5 aastat. Täielik italiano valmis. Ju siis talle sobib selline rutakas ja natuke emotsionaalne kohvri otsas elamise eluviis. Tore oli muidugi, et ta valgustas meid ka  selle rahva sotsiaalsest taustast, et kuidas neil seal  eluke, millest ajalehed kirjutavad jne.

Neil seal leidub ka mõni veidrus. Näiteks on neil seal veel sellised no kuidas öelda hostelid kus on eraldi mõeldud korrus meestele ja siis eraldi korrus naistele. Kraanid kuhu  vesi jõuab alles siis kui jalaga kuskilt mingit kangi tõstad. A kui oled karkudega ja jalg kipsis siis saad vee jooksma kyll aga käsi pesta ei jõua. Ma ei suutnud 5 päeva jooksul osta mitte yhtegi tikutoosi sest neid lihtsalt pole myygil. Lõpuks Firenzest sain paar tk. Hullud betoneerijad on nad, see vist loomulik ka, võttesa arvesse selle maa reljeefe ja maanteede ja tunnelite ehitamise vajadusi. Siis on neil WC potid mis on põrandast nii 20 cm kõrgusel. Algul arvasin, et sattusin ehk laste kempsu aga ei neil pidigi nii olema. Vedelema poolega saab hakkama aga kui paksemata vaja teha siis no mina küll ei kujuta ette mis moodi neile pottidele istuda on võimalik. Njah aga kus häda kõige suurem seal pott kõige madalam. Ma olen ikka alati mõelnud, et kui meil kylmuvad inimesed surnuks, arvestades meie kliimat. Siis huvitav kui palju neid seal kogemata surnuks kukub, arvestades nende mägesid. Suitsiidi teostamine on seal kyll lihtne ja millise kauni looduse keskel veel. Vupsti väike benij ilma köieta sillalt või kalju servalt alla ja valma. Kui just yles ryhkimise aja sees just ymber ei jõua mõelda. 

Mmm piiniad, mõne paneks endalegi aianurka kasvama, tõsiselt graatsilised puud ja oeh imesihvakad kypressid. Mmm pizza, ja jäätis ja uno espresso mida iga nurga peal myyakse. Muide pizzasisd tehakse seal veel puukyttega ahjudes, lausa reklaamitakse, et siit pizza wood owenist. Tegelt on see EU nõuetega keelatud aga nagu öeldakse seal mail , et Bryssel on kaugel ja iga hullu järgi ei saa ka nyyd elada. Nii, et kui sul on massi nii 60 milli ei kobise ykski  sinikrae. Kohvi on neil selline uno espresso, et yks lonks ja 1 eur. Aga kange nagu …. Sellist kannulurri nagu meie oleme harjunud tegema nemad seal ei tunne. Tegelt klge ime kah kui nad nii päevas kolma lonksu teevad teeb see ju lausa kuskil kolm tassi kohvi meie mõistes. No pekki kui ma kolm tassi kohvi päevas ära jooks oleks ma ka öösel nagu duracell. Yldse ei imesta , et nad nii aktiivsed ja emotsionaalsed seal on. Päike kytab aju soojaks ja espresso paneb sisikonna tööle.Muide ilm selgines seal nii kella 11 ajal päeval ja päike loojus juba nii 20.00. Sellist polaar ööd ja päeva nagu meil siin esinemb, neil seal pole, alati on nad yhepikkusega nii talvel kui suvel. 

Milanoo Malpensa lennujaam.

Niisiis minu elu esimene lend “eesti õhuga”. Lehvitused giidile ja kott õlale ning lennujaama sisemusse seiklema. Hoian kiivalt sõbrantsi lähedusse, tema on lennanud varem, tema teab kuidas asi käib. Mu hämmastuseks kott kaalub vaid 15 kg, no fuck ma ei või, kuidas ta kyll käeotsas nii raske tundus. Yhesõnaga mahtus lubatud 25 kg piiridesse. Kotid antud ja edasi kuskile turvaväravate vahele. Asjad lindile ja ise läbi väravate ja ma piiksun. Tädi käsib tagasi minna, et eemalda pyksirihm ja jalanõud. Tehtud, ikkä piiksun.Tädi saadab tagasi, no pekki mul ei ole ju midagi ikkä piiksun. Küsib luba mu läbi katsumiseks, et jalad harki ja käed ylesse. Tegelt ta juba kobab mind enne, kui nõusoleku jõuan anda.  Leiab mu alumisest püksitaskust kaks fotofilmi. Saab kurjaks – ma ju ytlesin, et kõik lindile!- no pekki mina ei usalda neid aparaate, pärast pole pilte ega midagi. Ja ma  lootsin need salakaubana läbi viia. Need lindile, sendid ka taskust ja pekki ma ikkä piiksun. Tädi laseb mu miski aparaadiga järjekordselt yle, no piiksun piiksun. No nii, nyyd raudselt käsib püksid ka lindile panna. Õnneks mitte. Ma olen juba täielik paanikakomitee, sõbrants kihistab eemal naerda. Mind on jah väga naljakas paanika olekus jälgida. Tuleb välja, et  üks püksisäärel olev trukk on tehtud mingist eriliselt matrejalist. Tädi laseb mul lõpuks minna. Irw, ma pole nii kiiresti veel kunagi omale papusid jalga toppinud ja minekut teinud.

Siis mõtsime väikse kehakinnituse võtta. Nju nii ja keda ma lennujaamas näen – oma paanikakomiteest ja psyhhopaadist kolleegi ja kes pooleldi nagu ylemus ka. Ytlen kähku sõbrantsile, tee katet ja kaome siit ruttu. Tema eest tasub sellistes kohtades ära joosta. Kyll need teavad millest jutt, kes temaga kokkupuutunud on ja miks see parim lahendus on. Uh, lennukile õnnestub ka jõuda ilma temaga kokku puutumata. Kohad on ilusti lennuki tagumises rivis, kempsu ukse juures akna all, õnneks. Turvavööd kinni ja lend võib alata, kyll 30 minutitilise  hilinemisega, ent väljub. See tähendab seda, et isegi hästi läks. Tõuseme õhku, häm nju omamoodi tunne on kyll, kõrvad lukkus, syda natuke paha ja pea käib ringi. Natukese aja pärast mainib piloot, et oleme, ei mäleta enamb kas oli 9000 m kõrgusel ja, et väljas on miinus 57 kraadi celisust eeee , et mesasja lennuk on väljast nagu jääs. Me lendame nagu jääkuubikus või. Sõbrants noogutab, just – just. Nii Poola kohal satub lennuk turbolentsesse tsooni ja lennuk hakkab vappuma. Pole vist vaja kirjeldada mitu lennukatastroofi  imiteerivat  filmi mul kohe meenub. Stjuardess käsutab kõik ringi hulkujad kohtadele. Yks tibi eest poolt teatab, et ükskord  New Yorgist tulle vappus lennuk niimoodi ligi 6h. See pidi vist osasid lohutama või. Õnneks kesti see seekord vaid nii 10 minta. Enesetunne taastub ja peagi serveeritakse ka õhtusöök. Ikkä tasub osta mis siis, et hingehinda maksab, aga mine tea millas jälle õnnestub 9 km kõrgusel pilvepiiril õhtusööki nautida, onju. Süüa kõlbab kyll ja pealegi on  eesti kaerakypsis ylimaitsev. Taevas oli selge ja Eestimaa pilvepiirilt ilusti kenasti näha. Lennuk laskub ja natuke keerab  sees, sean oksekoti valmis. Eh ei tule sealt midagi. Nju nii teletorn juba paistab ja lataki rattad käivad vastu maad, rahvas plaksutab (pidi olema selline komme jänkidel, meile üle võetud). Passikontrollis seisab endine klassiõde. Naeratab äratundvalt. Tore on teda yle pikaaja jälle näha. Truuks on jäänud oma ametile, peale kooli lõppu nii 12 a tagasi ta sinna tööle läks ja tänapäevani. Umbes nagu minagi aga jah vaid teises ettevõttes. Kolleegi pole õnneks näha. Nyyd on veel vaja kott kätte saada ja taksosse vedida ja siis võib sõit kodu poole alata.

Jah mu  kallis betoonist uruke, i am back.