Nimelt lammutatakse meie korterelamu ees olev gaasimaja sõlmjaam ära ja pannakse moodne katoodikilp asemele. See on selline tellistest ja ruberoid katusega ja akendega väike majake. Köögis teed keetes ja seda maja vaadates hakkasid järsku  lapsepõlvest  mälestused kerima. See oli meie ukaka maja, seal nurga taga on oma esimene suits tehtud, pingil istuvaid joodikuid nörritud (panime kummiliimi tuubi põlema ja viskasime pingi alla, mis nad siis joovad/lagastavad meie pingi peal, /sellest ajast vihkan ma sisemiselt kõiki nõmedaid ja kakerdavaid joodikuid/  :)), vanatädidele kummiliimi istumise alla määritud, naabrimehe auto peegel puruks visatud ja selle maja taha peitud poetud. Siis kui pidi sõpru õue mängima ootama sai üksi seal palli vastu seina taotud. Maja ühte seina sai kasutatud ka jalka mängu väravana. Hullud nagu me olime keerasime pingi püsti ja ronisime katusele, et näha mis kõrgema korruse rahvas ka oma kodudes teeb :D. Siis hüppasime sealt otse alla asfaldile. Hiljem selgus, et see polnud kõikse targim tegu, põrutas kannad ära, aga see selgus palju aastaid hiljem, kui sportides jalad tunda hakkasid  andma. Sealt nurga tagant tegime rahakoti katseid, keegi oli soome telekast näinud, et rahakott niidi otsa ja tänavale. Mäletan, et lõbu oli laialt, kui mõni penskar kummardus seda üles võtma. Ja ega kõik koerstükid meenugi. Oeh jah olid ajad olid majad 🙂 Kuna avalikel pinkidel on komme igasugu imelikku rahvast magnetiga ligi tõmmata, siis  ükspäeva see pink likvideeriti, aga maja jäi ja meie pere kolis ära. Tagasi kolides olin juba täiskasvanu. Irw, vat siis nostalgiat 😀

Advertisements