juuli 2009


Sain ka siis lõpuks kolmapäevast puhkusele  ja põrutasin kohe looduse rüppe. Paar päeva sai varbad taevapoole peesitatud, siis viskas kopa ette. Sellega, et midagi teha ei ole vaja peab kohe harjuma natuke aega. Laupäeval sai Lohusalus madame Veskit kuulamas käidud ja paari tuttavat kohatud. Natuke seltsielu ka või nii. Kuigi ühest asjast on jube kahju, et ma ei oska tantsida. Mul puudub igasugune rütmitunnetus ja musikaalne kuulmine  ja nagu sellest veel vähe oleks on mind õnnistatud ka päntajalgsusega. Ma olen isegi korra suutnud ennast bailatino trenni vedada. Ju ma sain sealt sellise “trauma” , et teistkorda ma sinna tagasi ei läinudki. Tegelt jubedalt tahaks osata, aga kompleks on nii suur, et olukorra parandamiseks ei julge midagi ette ka võtta. No eks purjuspeaga ole paarkorda vist isegi tantsitud teatud puhvetis, aga ma kujutan ette, et see võis välja näha lehmapolka moodi.:) Igaljuhul Veski saatel vihtusid soome turistid tangot ja sambat jne, nagu need tantsud oleks sealt maalt pärit. Kena oli kohe silmal vaadata , erinevalt eestlastest, kes harrastavad sellist kohapeal tammumist.  

Ükspäev sain väikse adrenaliini laksu ka kirja. Nimelt minnes supi pääle ürte korjama märkasin, et keegi on maasikapeenra segamini tuhninud. Mutt va silekasukas, kes muu. Läksin siis seda songermaad siluma. Silun, silun ja no ei taha nagu siledaks minna, mutt oli ikka veel ametis. Sai ta siis paljakäsi kinni püütud. Poldki vaja mingeid purke ja ämbreid maa sisse  kaevata. Ma siin paar postitust eespool kirjutasin, et muttidel on poegimise aeg. Ma olen kuidagi ajast maha jäänud, juuli on see kuu, kus pojad hakkavad iseseisvat elu elama ja tõenäoliselt tänu üleüldisele toidupuudusele ta sinna tuhnima sattuski. Vanemad loomad nii kergelt pinnalähedalt toitu ei otsi. Noorloomad on need, kes kobivad maa peale, et uutele jahimaadele kiiremini liikuda.

Ilus ja jube armas loom on ta tegelikult. Kuid kahjuks on tema pidamine vangistuses pea võimatu. Peale selle, et nad on väga stressialtid, peab ta ka toituma iga 3-4 tunni tagant ja selleks toiduks on peotäis vihmausse. Kuid selle hankimisega jäime hätte. Mitu päeva oli jube kuiv olnud ja ainuke koht, kust neid natuke välja sai kraabitud, oli kompostihunnik. Igaljuhul luristab ta neid ussikesi, nagu meie spagette ja siis kobib magama.:) Jätsime talle ööseks süüa, aga ju siis ei olnud piisav kogus, igaljuhul hommikuks oli ta surd. Kas stressi, toidupuudusesse voi mõlemisse korra. Oleks ta hommikuni vastu pidanud, oleks ta tõenäolislt saanud uue elukoha kuskil Tabasalus. Ma juba tükk aega imetlen seal ühte korralikult niidetud muruplatsi. 🙂 Naabri kartulamaale ei raatsi nagu viia, et äkki on varsti tagasi.

Üldiselt, kui ma nüüd ükspäev rohkem aega saan, siis ma kriban oma kogemusest mutilõksudega.

Advertisements

Ühel ilusal tööpäevaõhtal seisis T. jalad harkis, fanaatiline pilk silmis mu kuudi (loe: office ) ukse pääl ja üts: “Sina pakid 10 minuti pärast asjad ja me lähme Mohni saarele kõige kauem leidmata aaret otsima. Saad aru, see on miski 1500 päeva leidmata ja mul on õhtaks ülesõit ja kõik orgunnitud. Sa pead tulema”. No esimene mõte oli, et ta on segi läinud või ületöötanud või on tal jälle mingi fanatismi pisik välja löönud. Õnneks pold ma sel päeval kontsakingadega tööle roninud. Seega olemasolevad riided ja jalanõud kannataksid selle matka ära küll. Nii see OK  sealt hammaste vahelt välja tuli. Pealegi, kuidas üldse sellisest ettepanekust on võimalik keelduda. Mulle  kohe tegelikult meeldivad sellised “normaalsed” inimesed. Seega, kahtlastele ilmastikutingimustele ennetavalt reageerides varusime Loksa Konsumist prügikotte vihmakeepideks ja lidusime Viinistusse sadamasse. Kella seitsme aegu, kui viimased kaasgeootsijad olid ka kohale jõudnud, vajutati paadil gaas põhja ja nii 7 minta pärast olimegi saarel. Saarel elab üks saarevaht,  kass, paar broilerit ja kõiksugu peenemat faunat. Meie otsitava elemendi asukoht jäi siis saare teise otsa ehk ette tuli võtta nii  2 km teekond. Üldiselt sumpasime me sellises tsoonis, kus tavaliselt kodanikud ei liigu. Seega ülepõlve puisniit on köki-möki kadakavõsas müramisega võrreldes. Kuna nelja aastaga võib ikka looduskeskond mõningal määral  muutuda, siis aega läks, aga asja sai. Algul arvasime , et äkki keegi on leidnud ja selle kõrvaldanud, kuid pärast mõningaid telefonikõnesid selgus , et vist tuleks laiendada otsinguala. 2 h pärast oli meil see algkoordinaatidest nii 20 m mööda peidetud aare käes. Aardes olevale viskile tehti kiiresti otsa peale. Kuna aare oli suht vettinud,  siis asendati ta uue ja vastupidavama konteineriga ning asetati oma õigele kohale. Sääskedest ja parmudest puretuna, aga võidurõõmsalt  tuli meil nüüd tagasi sadamasse kõmpida. Igaljuhul kuna kadakate vahel pusklemisest olid suht valusad mälestused, siis kepslesime mööda kivist rannikuäärt tuletorni poole, kust paadimees meid jälle mandrile tagasi viis. Sellised argipäevased õhtupoolikud on täitsa prod.

T. arvas kunagi, et Aegnal on paar geopeituse aaret ja need vaja tal/mul kindlasti üles leida. Laevaga sõita on igav, siis ta leidis, et parim viis saarele jõudmiseks on kuskilt süstaga aerutada. Nii ta orgunnis paar inimest meile juurde ja eila me siis selle retke Rohuneemelt ette võtsime. Kuna me kõik olime algajaid, siis võttis giid veel paar varu meest kaasa, et mine tea millega hakkama saame.:) Mina kes ma kardan natuke vett kamandasin sõudmise ja ujumisega noorpõlves tegelenud E. kaasa. Vestid, pritsmepõlled seljas sai süstasse kobitud. E. panin tüürima ise kobisin esiaerutajaks. Vee peal tekkis kuidagi väga veider tunne, kivide kaugusest ei saanu apsull sotti. Igaljuhul kui algus oli suht roosiline ja vesi sile, siis Aegna lähedal sattusime avamerelt tuleva lainetuse ohvriks. Kuna merepõhi on seal suht madal, siis laine muudkui lõid laksudes üle süsta. See pritsmepõll pole nii veekindel ühtegi. Randa triivimisele kulus ikka paras võhm. Enne seda jõudsin ma muidugi paanikakomitee tekitada , et varsti me ümber käime, selle õõtsumise ja hüppamise peale. Ma ikka aeg ajalt imestan kuidas E. suudab mind sellistes  “kriisi olukordades” välja kannatada ja väga rahulikuks jääda. Igaljuhul olles õnnelikult kaldal olid mu tagumik natuke märg. Peale väikest kehakinnitust pani siis kogu seltskond T. järgi geootsima. Ma olen korra Aegnal käinud, kui ma olin nii 12a plikatirts ja tädi mind sinna ükskord nädalaks kaasa tiris. Nimelt asusid saarel tol ajal paljude asutuste puhkekodud. Laev käis viiskorda päevas jne. Ühesõnaga elu kees ja tagumine liivarand oli rahvast paksult täis. Tänaseks on ehitatud uusi kämpingu laadseid puhkemaju ja RMK on seal lõkkeplatse ja laudu üles seadnud. Igati meeldiv suvituskoht mändide rüppes. Igaljuhul leidsime me mõlemad otsitavad objektid ülesse ja paar tunnikest oli suht kiiresti möödunud. Fa fa fa – nüüd see kõikse raskem osa, ilma “kaita” süstasse ronimine. Kuna vahepeal oli vihma tibutama hakanud ja mul vihmakeep seljas, siis jätsingi ta vestide ja põlle alla. Õieti tegin, tagasi jõudse oli vahepeal ära kuivada jõudnud tagumik vaid kergelt niiske. Kuna meil õnneks oli seltskonnas mehi rohkem kui naisi siis mehed hoidsid paarikaupa süstat niikaua kinni, kui me neisse  endid olime jälle ära mahutanud. Tuul oli natuke vaibunu ja tagasiteel saime vaid ühe “vahutava” lainega laksu kirja. Ma ütleks, et päris vaffa kogemus oli.

Tänud “360 seiklused”  meeskonnale.

Ninataga kribab siin teemat. Tõesti on see sama teema paljudes kohtades/inimestel probleemiks. Meil on siin ka nö kari kõrgharitud noori ja edukaid  ja raskelt kultuurseid ja hästi riietuvaid piffe ja pöffe (meessoost piff),  kes sõna otses mõttes ei oska kempsu kasutada, kööginurgast rääkimata. Võtsin siis südame rindu ja palusin oma bossi assistendil kribada seinale kiri, et paluks puhtust hoida jne. Ühesõnaga oli see selline vaikiv probleem mis paljudel eakamatel töötajatel hingel oli, aga keegi ei julgenud kobised. Sildid said seina (tekstiga: palun korista enda järgi ega sa kodus pole) ja olukord on juba tunduvalt paranenud. Kuid olukord muutub kardinaalselt halvemuse poole, kui majas on juhatuse koosolek või mõni suurem välisdelegatsioon. Tuleb välja, et see pole ainult “meie kodanike” probleem.

Kuid viimasle nv sain ka sellise positiivse asja osaliseks , et seltskonnas oli nii 15-20 persooni ja wc püsis hommikuni korras. Tegemist ei olnud kellegi koduga, vaid ka siiski “ühiskondliku” ruumiga.

Ma kaldun arvama , et meil on peale kasvamas põlvkond kellel on kuidagi väga veider arusaam ühiskondliku vara kasutamisest, et kõik mis pole oma, seda võib trääsata.  Sama on ju prügiga, tänaval näed kodanike kes prügikastist prügi mööda viskavad ning ei  suvatsegi seda õigesse kohta toimetada. No kurat ma ei taha hästi uskuda, et nad kodus ka nii käituvad. Või siiski olen ma “ajast maha jäänud … .” Mu elu markantsem näide on üks põgus tutvus noormehega kes arvas, et prügi maha loobimine on norm, sest siis on koristajatel tööd ja õllepudelid poetas ta ka põõsa alla, et teatud kontingendil ikka raha oleks.

Mu manala teed läinud  tädi korrutas ikka, et mustus/räpasus ei ole vaesus, mustus/räpasus on lohakus. Olid kuldsed sõnad veneajal, on ka täna ning tulevikus. Kultuursus algab siiski lastetoast. Nii kuidas vanemad ees nii lapsed järgi, “vist”.

Sellist asja pole nüüd küll kunagi juhtunud, et ma saabun peopealt hommikul kell 9.30 nii joogisen, et isegi und ei tule. Sellist asja pole ka kunagi juhtunud , et ma E. sõnaotseses mõttes “üle joon” . Vanaduses õpib nii mõndagi näiteks, et rummi peale punast veini lürpida ikka ei tasu. Tõenöoliselt hetkel olev pohmakas ei taha mu kehast veel niipea lahkuda. Me üritame järgminekord viisakamad olla  ja ikka õigel ajal kodupoole kobida. 🙂

Kuna mul reedel kella 17.00 algas puhkus siis natuke kosununa üritan oma seitse asja kokku kraapida ja  põrutan maale. Vihje: maile loen kaks kord nädalas ja mobiilisidemast oli viimati püsti.