juuni 2009


Oeh käisime siis T-ga neljapäeval geootsimas jälle. Plaanis oli neli karpi leida, leidsime vaid ühe ja teise tuvastasime, kuna panime valelt poolt jõge ajama. Seega see ja veel kaks jääb järgmiseks korraks. Aga no ma ütlen kuidas ikka tullake selliste asjade peale, panna otsitav asi kuskile põlislaande miski putka sisse. Õige teeotsa leidsime ylesse ja auto saime ka pargitud. Nüüd tuli kalpsata läbi peaaeg puusadeni ulatuva heina. Vähe sellest, et sellisel puisniidul pesitseb hordidena puuke, rästikuid, mügrisid, mutte, siile ja ma ei tea mis satikaid ja mutukaid veel onju, olime metsa jõudes ka sääskede armee söögilauaks. T-pani gepsuga ees ajama, mina kalpsasin jänesehaake tehes  järgi ja oleks peaaegu ühele kerra tõmbunud rästikupojale peale astunud. Olles ületanud edukalt ühe oja kellegi tagahoovist läbi minnes, jõudsime laande kus meid ründasid sääsed. T vilunud otsija ja peituri ja seiklejana on vist hullemateski olukordases olnud, sel ajal kui mina üritasin ellu jääda, vahtis tema ainult gepsu, nägu naerul ja lidus edasi omal jalad kõrvenõgestest saadud kõrvetistes. Leidsime lõpuks ülesse “onni” -mis osutus siis 10-nest lauajupist kokku klopsitud joomaputkaks. Peale logimist hakkasime siis mööda traktori jälgi tagasi tulema ja jõudsime autoni nii, et läbi kõrge heina pold vaja kalpsata. Tra ma ütlen. 😀

Jätkuvaid geoseiklusi endale soovides. Igaljuhul kui kõik hästi läheb võtame koos E-ga osa ka geoakadeemist 18 juulil.

Käpa sain siis valgeks geopeituses. Ma kunagi ammu olin seda värki uurinud ja puurinud aga kuna mu navigatsiooni ja orienteerumis oskused on nulli ligidased, siis sinna paika ta tookord jäigi. Peale selle või tulenevalt nende oskuste puudumisest on mul tõsine foobia võõraste kohtade ees, ka kodumaa pinnal. Näiteks välisamaale ei lähe ma kunagi üskinda. Kuid nüüd sattus mulle kolleegiks miski esikümnesse liigitatav geopeitur, kes mind siin hoogsasti nakatada üritab. Seega pühapäeval sai siis oma esimene “iseseisev” ots tehtud. Aarde nimeks oli Tähevärav. Mõnus mõistatus ja veel mõnusam asukoht.:) Vaevalt ma foobiast vabaneda suudan aga ehk saab natuke puuduvaid oskusi juurde.

Muti sain ka kätte , mhmh just selle, keda ma pea kolm kuud siin ameerika imelõksudega püüda üritasin. Osta ikka tavaline jublakas ja naksti. Üldiselt kuna muttidel on kohe kohe sündimas või juba sündinud lapsukesed, siis üritan  pidada jahipausi septembrini. Oleneb muidugi nende madistamis astmest. Igaljuhul tagahoov näeb meil nüüd välja nagu üles küntud uudismaa. Kus tõenäoliselt on toimunud tagaajamine stiilis, mutt mulla alt ees ja metsiga mulla pealt järgi.

Esmaspäeval sai kuidagi poolpaljalt muruniidetud ja nüüd on selg punane nagu hiina lipp. Seega kepikõnnile tuleb täna lausa ilma keppideta ronida.

Ja selle mehega arvamusega olen täitsa päri

Hiljuti sai käidud inglismaal. GBR valitsus on alandanud käibemaksu, et soodustada tarbimist ja maksude laekumist.

Seoses KM tõusuga tunnen solidaarselt kaas kõigile jaekaubanduse töötavatele kodanikele.

Kuna olen natuke selline surnuaia friik, siis võtsime jalge alla pika teekonna põhja Londonis asuvasse ühte  omaaegsesse erasurnuaeda, mille ida pool avati 1839 aastal ja läänepool 1854 a. See on ka mu elus esimine surnuaed kuhu sisse pääsemiseks olen raha välja käinud (5 naela). Miks seal raha võetakse. Camdeni linnaosa kelle alla see kuulub, nimelt ei eralda ammu juba selle koha hooldamiseks finantse, seega püsib kogu krempel vabatahtlikel. Kalmistu on suht võssa kasvanud ja paljud mälestusmärgid varisemisohtlikud, seepärast ei ole seal soovitav oma käel põõsastes kolada ja alla 8 aastasi lapsi ei lasta üldse sisse. Tutvumine kohaga käib giidi abil. Nädalavahetustel läheb iga täistund 15 liikmeline grupp giidiga teele. Giidiga tuur kestab nii ühe tunni ja hiljem võid siis natuke ka omal vastutusel kolada. Seega väike raha hoiab giidi töös, saab osta vabatahatlikele tööriistad  ja muidu jõlkujad hoiab eemale. Kel huvi tõsisem kyll see ka selle väikse raha leiab, sobrab netist ise infot ja sinna kanti sattudes võib julgelt kylastada, kahetseda ei tule teps mitte.

 P5300413

Käidu sai ära loomaias. Päris kobe ma ütleks. Kes Riia loomaaeda sattunud on siis sellest natuke suurem ja päris korralike elamistingimustega ning  Akvaarium, mis on mitukorda parem kesklinnas vaateratta juures asuvast. Sellel loomaial on muideks kollektsioonis ka ämblik “must lesk” ja madu “must mamba”.  Muidugi on Disney suutnud muuta ühe liigi nime, nimelt see väike armas klounkala animafilmist “Nemo”. Igaljuhul ükskõik kui vana või noor klounkalade akvaariumist mööda ei jalatunaud tõi kuuldavale häälitsuse  “Niimo”.  Tõenöolislet jääbki see kalaliik neile selle nimega meelde. Mulle isiklikult imponeeris kõige rohkem mesitaru läbilõige ehk siis tegemist on ühe tarus asetseva restiga millel toimetavad mummid oma igapäeva toimetusi. Ja oma õietolmu saavad nad loomaia lopsakatest taimedest. Kuid hämmastav oli see , et ühe resti peal oli esindatud nii uute tüüpide “haudumine” kui ka ülemises osas õietolmu ladestamine ja ka juba valmis kärgede sektor. Ma olen küll natuke võhika aga minu teada neil see seal tarus päris ühel restil ei asetse. Igaljuhul nende toimetamis on lahe jälgida. Ma soovitaks külastada küll, kel  viitsimist ja rahast kahju pole. Pilet oli miski 16 naela. 

Kuna loomaia juures asub ka Primrose Hill, siis väike lebo pargis ja väike ronimine ja linnale avanes võrratu vaade. Ajaloomuuseumis sai ka uudistamas käidud. Muide seal pileti raha ei taheta. Ma ütleks, et see sauruste osakond on neil ikka päris võimas. Neil on ka T Rex täies elu suuruses ennast liigutamas. Teda võib siis näha ka sügisel meile jõudvas Dinosauruste shows. Väga liigirikas topiste kollektsioon, ka tänaseks juba elusloodusest ajalukku kadunud linnud ja imetajad. Üldiselt see muuseumi maja ise on juba omaette vaatamisväärsus. Kuna sinna ligidale jääb ka Harrodsi kaubamaja siis seirasime ka seda. No peaks ütlema tõesti, et ikka minusugune lihtne kodanik seal eriti ei shoppa. Hinnatasemelt ostlevad seal vist ainult araabia sheigid ja muud rikkurid. Luksust ja kard on kõik kohad täis, turvamees palub isegi seljakoti seljast maha võtta. Vat nii peen koht :). Toiduosakonnas sisekujundus on täiesti omaette klass tegelikult . Kuigi jah see on ka osakond kust miskit osta  kannatb ilma pankrotti minemata.

Yo-sushis käisime ka ära. See on siis selline jaapani kiirsöögi restoranitüüpi koht kus toidud on asetatud väikestesse kausikestesse ja ringlevad lindi peal su eest läbi. Vaatad peale ja kui tunned, et see võiks hamba alla peris mekkiv olla siis  krabad ninaette. Ja maksmine ei käi mitte söödud toidu nime järgi vaid kausi värvi järgi. Iga toit on asetatu eri värvi kausikestesse ja siis vastav värv maksab teatud summa.

Ega sa pole Londonis käinud, kui pole vaaterattal ringi teinud. Üldiselt ilusa ilmaga on seal ikka tohutud massid koos. Kuid me juhtusime üksõhtu sealt niisama mööda jalutama ja kuna nii mõned minutid enne pileti müügi lõppu pold seal eriti kedagi, siis tegime äkksööstu sappa ja peagi olime sisenemas ratta kabiini. Peale meie oli veel kabiinis vaid 2 persooni nii, et vaated avanesid ilusti kõigist ilmakaartest. Muide neid ratta kabiine kontrollitakse igakord kord kui rahvas maha tuleb kahe turva töötaja poolt üle, et ega keegi juhtumisi mingi pommi pole kuskile maha unustanud. Kabiinist väljumine ja konrollimine ja uute inimeste peale minek toimub kõik ratta liikumise ajal. Siis saad lasta endast ka pilti teha kabiini parempoolse külje pool. Kõlaritest öeldakse kui tuleb posäng sisse võtta. Ja pärast tahavad nad selle eest miski 18 naela saada. Aga kes ei soovi ei pea seda pilti välja ostma. Pilet ise 17 naela.

Sai jälle Londonis kolatud. Mis mulle selles linna tohutult meeldib on bussiliiklus ja sellega seonduv. Peatustes on kaardid kust peatusest miski buss sellest piirkonnast kuhugi sõidab. Bussi peatamiseks tõstad käe nagu meil umbest marsat püüdes. Piletiks tavaline plastikkaart, mida tuleb bussi sisenedes vastu kollast latakat suruda, käib piiks ja raha läheb :). Ei mingit jänesena sõitmist. Inimesed sisenevad eest uksest ja väljuvad tagumisest.  Ühesõnaga asi on kiire ja korralik. Võrreldes meitega, kus hommikul ei saa bussist mahagi, sest massid blokeerivad ukseesise jne. Parme neil ka bussides ei seikle.

See, et neil seal kõik natuke meiega võrreldes pahempidi käib, no sellega harjub juba 8-nda päeva õhtaks isegi ära. Parempoolsest liiklusest on kõik kuulnud, aga näiteks vanema väljalaske aastaga taksodel avanevad uksed vasakult paremale. Bussipeatuste ootepaviljonid on ka mitte sõidutee poole, nagu meil, vaid kõnnitee poole. Pistikud on neil seal kolmeharulised/augulised, ülemineku europistikule saab soetada 5 naela eest teisest linna otsast.

Mis mulle apsull ei meeldi on see, et neil on veel olemas kohti kus vannitoas tuleb külm vesi ühest kraanist ja kuum vesi teisest kraanist.

vesi

Siis on neil veel laheda kangiga wc potid loputuskastid.

P1010212

Teatavasti on Mustakas ehitatud sel ajal kui tavakodanikele pold  autosid ettenähtud. Tänaseks on pilt selles suhtes ikka kardinaalselt muutunud. Meiegi majaesine on vihmade aegu nagu porimülgas, tänu autode parkimisele muru peale. MLV teostab juba mitmendat aastat  hoovide siseste autoteede parandamist ja tee äärte paigaldamist. Kuid tundub, et linnaosa isandad elavad järjekordselt kuskil teises linna otsas, kus parkimisega probleemi vist pole. Selleks, et nihutada tee piiret paarkümend sentimeetrit edasi ja teha ruumi ka normaalsele parkimisele, pannakse tee piirded hoopis vanasse kohta. Ehk teisisõnu jäävad teed sama laiaks kui nad kunagi algusaegadel planeeritud olid. Seega kui sa elad mustamäel ei tohi sa omada autot. Kui omad siis pead ta ööseks kuskile parklasse sokutama. Mis ei asu sul just majataga.

Kõrval maja ees on juba peale korraliku teekatte  ja teeääriste paigaldamist olukord, et kui pead sealt sõitam, siis pead ikka väga proff juht olema, sest millimeetrid on ainult puudu parkivate autode riivamisest.  Rääkimata siis sellest kui on vaja mõnda suuremat masinat korterelamu remondi töödele, prügiautot või kiirabi. Omal ajal kui käis kortermajade ümbruste maade erastamine, siis erastati ainult maja ümber olevad maa miski 3m ülatuses.  Seega tee mida remonditakse kuulub linnale, sama moodi ka see muruplast kust saaks parkimis ruumi napsata kuulub linnale aga linn põhimõtteliselt ei tee  tee laiendust. Maad ka ei erasta, et kortermaja elanikud seda ise teha saaksid. Miks tehakse kõik selleks, et võimalikult paljudel kodanikel oleks ebamugav oma igapäeva toimetusi ajada ja su maja esine näeb välja nagu männiku karjäär. Liht natuke ajuvaba on see olukord hetkel. Sama on minuarust olukord kogu riigis. Teeme midagi korrallikult ja põhjalikult ja läbimõeldult ja tuleviku vaadates, selle asemel oleks mõistlik ju  kokku leppida, et tee alt lähevad ka läbi need ja need torud ja trossid , ehk ennetada teede teistkordset üleskaevamist mingi trassi paigaldamiseks. Kusa sa sellega, tuleb energia firma kaevab tee üles paneb tagasi, tuleb telefoni firma kaevab tee üles paneb tagasi, tuleb interneti firma kaevab tee üles paneb tagasi, tuleb vee firma kaevab tee üles, paneb tagasi. Eestlased on nagu kilplased ennemuiste.  

Kusjuures ma ise ei oma autot aga kurb on vaadata oma majaümbrust juba. Samas on ruumi küllaga, et teha väike tee laiendus ja kõik oleks ok. See tillukses muruplatsi kadumine ei halvedan küll kellegi elukvaliteeti. Aga kaldun arvama , et see küll, kui pole kuskil oma autot panna ja vajaliku operatiiv masinad ligi ei pääse ja majaesine näeb välja nagu…

Tundub , et ületöötamine peale nädalast puhkust mõjub inimese alateadvusele väga halvasti. Juba teist ööd näen ma unes inimesi, kellega ma oma teada reaalses elus pole kohtunudki. Aga tean ma neid nende blogide kaudu, kus siis ka pilte avalikkusele on eksponeeritud. Näiteks käisin ma täna öösel unenäos külas Jutal. Tema blogi olin ka eila õhtal enne magamajäämist viimati lugenud, enne seda Wildika oma (keda ma irl ka tean). Niisiis oli Jutal  WC mingist rohelisest väga elastsest penoplastist kokku klopsitud ning kuna poti ja seina vahel olid jäetud liiga väike vahe, siis minust jäid sinna  seina sisse põlvejäljed. Mis pärast imekombel kadusid ja sein oli jälle sile. J teadis väita, et talle ka jubedalt meeldib see, hoiab ruumi kempsu pinna pealt kokku. See imepärane material oli  toodud kuskilt prügimäelt W poolt . Aga WC-sse saamiseks pidi nööri mööda paar korrust allapoole ronima. Siis oli tal pliit, millegipärast  põrandaga tasapinnas, kus ta üritas küpsetada pannkooke klaasist koogivormi põhjas. Aga huvitav oli see, et pliidi alumine pool ei turritanud  alumise korruse laest välja, vaid hoopis tainas tilkus mööda seina.  Aga miks ma talle külla sattusin vat seda enamb ei mäleta. Kusjuures maja kus ta ka päriselt elab oli ka unenäos sama. Mäletan ka veel seda , et järsku kargas W uksest sisse  mingites lillelistes tööroobades ja leekivpunase punk soenguga, surus mulle päevalilleõlist nõretavad kindad kätte ja käskis mingeid laudu hakata pööningult alla tassima. Kindad pidi õlised olema sellepärast, et siis niikaua kui me laudadega alla jõuame on nad ka õlitatud. Aga miks nad just poslmaslaga õlitatud pidid olema, seda ma teada ei saanudki, kuna äratus hakkas plärisema.

Ma loodan et J ja  W ei pahanda, et ma selle kirja panin, see oli lihtsalt NII absurdne :D.

Üleeila öösel nägin ma unes veel kahte blogijat, aga need ei olnud sugugi nii ekstreemsed kohtumised kui see eilane. Igaljuhul ma üritan täna enne magamajäämist blogidest eemale hoida.:D

…, et tormad hommikul kodunt välja püksilukk avali. Peale kolme tunnist tööl viibimist avastad, et oled vesti tagurpidi selga pannud. Tööasjad kisuvad kiiva ja päeva plaan jookseb metsa. Elu tundub sitt ja deprekas hõivab keha ja vaimu.