aprill 2009


Draamateater 2007

Autor: Andrus Kivirähk

Lavastaja: Merle Karusoo

Osades: Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma.

Lavastus sellest kuidas inimesed on oma aja vangid. Sa võid sündida heal ajal ja andekana, kuid olenemata meist endist ei saa me osasid sündmusi eirata. Sõda ja võõrvõimu invasioon milles tuleb elada, hakkama saada ja olla õnnelik , et eluvaim sees. Samas hämmastav elujaatus vaatamata raskele ajale.

Lavale on loodud läbilõige rongi vagunist, kus mängitakse läbi 4 inimesega mitmed tegelased ehk Panso eluaastate esimene pool. Tema noorusaastad, isa, ema, Tallinna pommitamine, joomingud, sõbrad, õpetajad, haigla, teatritöö.

 Taavi kehastus  Kaarel Karmina  oli kihvt. Viire  mängitud konduktor kuidagi tuttavlik ja armas. Tiidu roll Pansona lihtsalt suurepärane. Kivirähu tekst oli etendusevõti.

Etendusel on üks viga, ta on liiga lühike. See on hea, et tempo on peal, olukordi tekib ja kaob kiiresti, kuid oleks oodanud rohkemat. Rohkem seiklusi mida kahtlemata ta elus oli ju küllaga. Kes veel ei ole seda näinud siis kindlasti soovitan. Oma ja hea.

Advertisements

Kui Mupo sind rajalt maha võtab ja koostab protokolli omavoliliselt ning  nimetab seda hiljem omakäeliselt antud ütluseks, siis või juhtuda sedaviisi:

 

menetlus1

Tartu Uue Teatri tükk mis väisab ka  Kanuti Gildi ruume.

Osades : Elina Pähklimäe, Jekaterina Novosjolova, Andres Keil 

Irw, see nn konfidentsiaalsusleping, mis enne saalis sisenemist tuleb ära täita, on ikka tõsine nalja number, kuid siiski ka väga hea reklaamitrikk.

Etendus ise on omapärane, jalanõusid vahetades kehastuvad tüdrukud ümber kord 16 a plikaks, kord 46 a tädiks või 23 a elutsikiks jne. Jalanõud on etenduses kui sümbolid võrdluseks nende inimestega. Maksame nende eest, kasutame, ja viskame ära. Igalühel jutustada oma lugu.  Need on karmid lood, väljapääsmatud olukorrad, kuid osad on ka vabad valikud ja kergemat teed minekud. Etenduses kõlavad valjud muusikaloodki on oma kohapeal ja kandes õiget sõnumit.  Lõpp oli ka omamoodi lahe, kui tavaliselt võtavad näitlejad aplausi vastu laval, siis seal võetakse see vastu ukse taga. Näitlejad ootavad juba saalist väljuvat publikut brošüürid näpuvahel ja igaüks, kes neist möödub saab neid soovi korral isiklikult tänada.

Keil soov oli selle tükiga parandada maailma kas või natukenegi, kas tal õnnestub panna sellesse teemase suhtuma inimesi inimlikumalt. Ma kahtlen selles, sest inimesed kes selles äri rahasid liigutavad, nii need kes sellist teenust kasutavad kui ka need kes kasu lõikavad, vaevalt vaevuvad  sellist tükki kaema minna. Need kes niigi teatrilembed on, on ka paljud sotsialprobleemid suht sügavalt  enda jaoks läbi mõelnud. Eh, ma ei tea kuid, vist mingil määral kinldasti on seda võimalik inimnäolisemaks muuta, kuid alguse saab see asi ikka siis kui muutuvad nö jõudude vahekorrad, et teenuse pakkuja on kunn, mitte klient.

Soovitan soojalt, kuid mitte nõrganärvilistele. Iseenesest ei olnud tükis mingisugust uut informatsiooni, kuid sellised asju on vaja aeg ajalt lavalaudadele tuua. Raputamaks osasid meist üles sellest roosade prillide maailmast.

Paar päeva tagasi tuli käskiv kõne mu femme fatalelt , et kolmapäeval madmoiselle Patricia kontserdile ja kogu moos. Nüüd ma siis saabusin sealt natuke meeldivalt vapustatuna. Üldiselt ma sellist muusikat ei kuula, mp-s üürgab ikka midagi ghooti  või hard rocki stiilis musa. Ma kirjeldaks seda üritust nii : sensuaalne, erootiline, seksuaalne, müstiline, plastiline, tantsuline ńing prantslaslikult stiilne. Oma vanuse kohta on ta ikka hämmastavalt  painduv.  Tema  lavapartneriks  oli ka üks professionaalne tantsija kellele ta sugugi alla ei jäänud.  No üks väga äge tädi on ta igaljuhul kyll.

Deem prantsuse keel on ikka nii seksikas.

Edit: Muideks  2009 aastal Moskvas toimuval eurovisioonil esindab ta Prantsusmaad.

jummala õige jutt. Mind ka häirib, kui ikka on kuulda, et jube ropendamine käib siis ma ei lähegi seda tükki vaatama.  Kõike asju saab öelda ka teistmoodi jne. Sõnade mäng ongi ju teatrikunsti üks osa. Iseasi on mõni üksik ropp sõna ja kui ta ikka nii väga sinna konteksti sobib, siis on see andestatav. Teine asi mis jubedalt häirib on alastus. Mhmh näitleja alastus füüsiliselt. Kujutate ette Seppo Seemani või Ago Andersoni stringides. Teie kujutate, aga mina olen näinud. Päris kohutav oli :D. Riideid selga ja vähem ropendamist sooviks küll.

Von krahlis olen isegi ühe etenduse poole pealt ära tulnud, seal oli nii ropendamist kui ka labasust natuke liiga tsillitatud. Kui ma nüüd ei eksi siis “Jänese aasta” oli see kompott.

Nüüd võiks kiskuda teemat, kust läheb ropendamise piir, et kas sõna “kurat” on ropp jne.

Panime täna seemned mulda, meie ürdipeenra jaoks. Issand kuidas ma olen igatsenud  suviseid varahommikuid maal, seal olemise võlu ja vaikust. Muruniitmist ja mootorsae urinat, tirtsude siristamist ja muttide madistamist. Grillõhtuid ja hommikuteed värskes õhus  päikse käes. Aga varsti on see kõik reaalsus ja loomulik nädalavahetuse elu. Sitta see langus, näksige muru ja olge õnnelikud, et hing sees.

Kessu on vanaks jäänud.

Juan Rulfo näiden “Pedro Paramo”

Draamateater 2009

No mis ma oskan öelda. Teema on meie jaoks suht võõras. Mehhikos on surnutel hoopis teine tähendus kui meil. Neil on iga teine püha mingit otsapidi surnutega seotud. Mitte nii nagu venelastel, et haua peal võtame vodkut ja sakuskat vaid ikka kohe karnevali mõõtu. No ja eestlane vabsee läheb kraabib rehaga ja tõmbab ruttu uttu.

Tükist võtab osa terve draamateatri näitlejate ladvik, teksti on palju, tihtipeale isegi kohati arusaamatut ja natuke absurdset.  Surnutel ja elavatel eriti vahet ei tee. Võibolla tahtis autor sellega öelda, et surma ei ole vaja karta. Surnud äkki polegi surnud vaid seiklevad nagu matrixis. See kes tänaval vastu tuleb ongi äkki juba surnud. Me lihtsalt ei tea seda. Millal sa ise aru saad, et surnud oled või kas üldse saad. Surnute hulgas kättemaksu ei hauta, või siiski kandub “maapealne” vaen ka edasi. Kes kurat seda teab aga fantaseerida ju võib.

Eks igalühel tekivad etendust vaadates omad mõtted ja arusaamad. Suht raske ja mõtlemapanev tükk, seega puhanuna minge vaatama.

Ja shame on me, et ma Ita sünnipäeva ära unustasin. 

Huvitav mis ajast mulle Malmsteni prink tagumikk on meeldima hakanud.

Järgmine lehekülg »