oktoober 2007
Monthly Archive
oktoober 31, 2007
Posted by raspe under
Teater
Lisa kommentaar

Draamateater (2007)
Tänapäeva Soomest rääkiva näidendi tegelased on lihtsad maainimesed, kes püüavad Brüsseli bürokraatia tingimustes õppida uut moodi elama ja majandama. Luuseritunnustega perepoeg Kai (Margus Prangel) tuleb välja originaalse äriideega – müüa küla vanad hobused sitsiillaste toidulauale delikatessiks – ning ta isa (Tõnu Kark) läheb poja mõttega kaasa. Ent kena plaan sõidab kraavi sealsamas kodu lähistel, roolis lätlasest libaautojuht. Soome küla – nagu eesti külagi – on muutumas: valulikult, naljakalt, keeruliselt, pöördumatult.
Osades: Ita Ever, Maria Klenskaja, Tõnu Kark, Margus Prangel, Viire Valdma, Linda Vaher (külalisena) või Jaanika Tammaru (külalisena)
Üldiselt peale “Kokkola”-lt mis ka teatavasti põhjanaabrite tükk on ja mida paljud suurejooneliseks ja ma ei tea milleks veel nimetavad, ja mis minuarvates oli paras saast. Ehk siis lihtne komejant või õigem oleks öelda kehv soome huumor. Ja no peale kolme karvase ja paksu ja lodeva ja stringides ja alasti mehe keha nägemine võttis ikka tükiks ajsks igasugu isu mõnda soome päritolu tükki uuesti vaatama minna. Kainena oli see kohutav vaatepilt. Traumat just ei saanud aga ühtegi meest mõtteis enam lahtiriietada küll ei soovi.
Siis “Soome hobune” saigi valitud rohkem näitlejate pärast. Lugu ise on südamlik ja naljakas ja kurb nagu elu ikka. Või õigem oleks öelda, et laval koomiline, in real life traagiline. Ita Ever on oma vanusekohta tase omaette. Mängib Mammat, kes on nii öelda pere süda ja terve mõistus. Ja see ainult temale omane igihaljas naer, mis paneb ihukarvad mõnusalt võbelema :D. Ainult Tema pärast tasuks seda tükki juba kaema minna. Mine tea kauaks meile tedagi veel antud on.
oktoober 30, 2007
Posted by raspe under
Teater
Lisa kommentaar
Mesimees
Vanemuine ( 2007)
35-aastane uje ja kinnise iseloomuga Cambridge’i astrofüüsik Felix Humble pöördub pärast isa surma tagasi lapsepõlvekoju võimuka ema juurde. Felix, kes on oma ametitöös üritanud jälile jõuda universumi saladustele, hakkab nende saladuste olemust üha paremini mõistma oma peresuhete kaudu.
Charlotte Jones, kes oma esimese näidendiga «Lõõm» (In Flame) võitis kõige lootustandvama briti näitekirjaniku auhinna, täitis kolm aastat hiljem talle pandud lootused kuhjaga. Jonesi «Mesimees» (Humble Boy) vallutas Londoni teatrilavad hetkega. See näidend on võitnud mitmeid olulisi auhindu: Susan Smith Blackburn Award 2001, Critics’ Circle Best New Play Award 2002, the People’s Choice Best New Play Award 2002
Autor: Charlotte Jones
Tõlkijad: Kirke Kangro ja Maarja Kangro
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Liina Unt
Osatäitjad: Jan Uuspõld, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karin Tammaru, Aivar Tommingas
Lugu siis peresuhetest ja erinevatest arusaamdest ilmaasjades. Mõnus ja muhelev etendus. Igaljuhul mida aeg edasi seda rohkem ma Mercat fännan. Totaalselt seff osatäitmine.
oktoober 30, 2007
Ajendatuna Hundu blogist “kuhu põgenevad hinged” ja satanismi loo tekstilõigust: Kuigi väga sarnane film on ka “Lost in translation” ja see oli ka ilma suurema premise’ta jura, kuid nää – maailmakuulus.
Siis esimest korda vaadates ei saanud ma apsull aru, miks see film Oscari võitis ja seda filmiilma suurteoseks peetakse jne. Tavaliselt kui asi esimest korda vaadates mingit emotsiooni minus ei tekita peale, what a fuck crapi, siis ta vajubki unustuste hõlma. Kuid seda vaadates jäi nagu miski kripeldama, võibolla lihtlabane uudishimu, et kuidas kurat ma aru ei saa mida sellega öelda taheti. Nii ta siis ühel melanhoolsel õhtul sai arvutist jälle käima lükatud. Teistkorda vaadates hakkas juba midagi koitma. Ja kolmandal korral, nii kolm kuud hiljem, jõudis point kohale ja sellest hetkest omab ta mu lemmikfilmi tiitlit. Selle filmi teemasügavus ja veider friiklus võibolla ei paista esmapilgul tavainimese jaoks mingit seost tekitavat. Kuid kindlasti saavad sellest paremini aru inimesed kes ise on sellistes olukordades olnud või suht järsku võõrasse kultuuri-, tavade-, ja elukeskkonda sattunud. Nii palju kui on erinevusi on ka erinevaid tõlgendamise vorme.
Ja tõlkijad teavad väga hästi kui palju seda originaalsust just tõlkimisel kaduma läheb.