oktoober 2007


ita.jpg

Draamateater (2007)

Tänapäeva Soomest rääkiva näidendi tegelased on lihtsad maainimesed, kes püüavad Brüsseli bürokraatia tingimustes õppida uut moodi elama ja majandama. Luuseritunnustega perepoeg Kai (Margus Prangel) tuleb välja originaalse äriideega – müüa küla vanad hobused sitsiillaste toidulauale delikatessiks – ning ta isa (Tõnu Kark) läheb poja mõttega kaasa. Ent kena plaan sõidab kraavi sealsamas kodu lähistel, roolis lätlasest libaautojuht. Soome küla – nagu eesti külagi – on muutumas: valulikult, naljakalt, keeruliselt, pöördumatult.

 Osades: Ita Ever, Maria Klenskaja, Tõnu Kark, Margus Prangel, Viire Valdma, Linda Vaher (külalisena) või Jaanika Tammaru (külalisena)

Üldiselt peale “Kokkola”-lt mis  ka teatavasti põhjanaabrite tükk on ja mida paljud suurejooneliseks ja ma ei tea milleks  veel nimetavad, ja mis  minuarvates oli  paras saast.  Ehk siis lihtne komejant või õigem oleks öelda kehv soome huumor. Ja no peale kolme karvase  ja paksu ja lodeva ja  stringides ja alasti mehe keha nägemine võttis ikka tükiks ajsks igasugu isu mõnda soome päritolu tükki uuesti vaatama minna. Kainena oli see kohutav vaatepilt.  Traumat just ei saanud aga ühtegi meest mõtteis enam lahtiriietada küll ei soovi.

Siis “Soome hobune” saigi valitud rohkem näitlejate pärast. Lugu ise on südamlik ja naljakas ja kurb nagu elu ikka. Või õigem oleks öelda, et laval koomiline, in real life traagiline.  Ita Ever on oma vanusekohta  tase omaette. Mängib  Mammat, kes on  nii öelda pere süda ja terve mõistus. Ja see ainult temale omane igihaljas naer, mis paneb ihukarvad mõnusalt võbelema :D. Ainult Tema pärast  tasuks seda tükki juba  kaema minna. Mine tea kauaks meile tedagi veel antud on.

Advertisements

Mesimees

Vanemuine  ( 2007)

35-aastane uje ja kinnise iseloomuga Cambridge’i astrofüüsik Felix Humble pöördub pärast isa surma tagasi lapsepõlvekoju võimuka ema juurde. Felix, kes on oma ametitöös üritanud jälile jõuda universumi saladustele, hakkab nende saladuste olemust üha paremini mõistma oma peresuhete kaudu.
Charlotte Jones, kes oma esimese näidendiga «Lõõm» (In Flame) võitis kõige lootustandvama briti näitekirjaniku auhinna, täitis kolm aastat hiljem talle pandud lootused kuhjaga. Jonesi «Mesimees» (Humble Boy) vallutas Londoni teatrilavad hetkega. See näidend on võitnud mitmeid olulisi auhindu: Susan Smith Blackburn Award 2001, Critics’ Circle Best New Play Award 2002, the People’s Choice Best New Play Award 2002

Autor: Charlotte Jones
Tõlkijad: Kirke Kangro ja Maarja Kangro
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Liina Unt
Osatäitjad: Jan Uuspõld, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karin Tammaru, Aivar Tommingas

Lugu siis peresuhetest ja erinevatest arusaamdest  ilmaasjades.  Mõnus ja muhelev etendus. Igaljuhul mida aeg edasi seda rohkem ma Mercat fännan. Totaalselt seff osatäitmine.

   

Ajendatuna Hundu blogist “kuhu põgenevad hinged” ja satanismi loo tekstilõigust: Kuigi väga sarnane film on ka “Lost in translation” ja see oli ka ilma suurema premise’ta jura, kuid nää – maailmakuulus.

Siis esimest korda vaadates ei saanud ma apsull aru, miks see film Oscari võitis ja seda filmiilma suurteoseks peetakse jne.  Tavaliselt kui asi esimest korda vaadates mingit emotsiooni minus ei tekita peale, what a fuck crapi, siis ta vajubki unustuste hõlma. Kuid seda vaadates jäi nagu miski  kripeldama, võibolla lihtlabane uudishimu, et kuidas kurat ma aru ei saa mida sellega öelda taheti.  Nii ta siis ühel melanhoolsel õhtul sai arvutist jälle käima lükatud. Teistkorda vaadates hakkas juba midagi koitma. Ja kolmandal korral, nii kolm kuud hiljem, jõudis point kohale ja sellest hetkest omab  ta mu lemmikfilmi tiitlit.  Selle filmi teemasügavus ja veider friiklus  võibolla ei paista esmapilgul tavainimese jaoks mingit seost tekitavat. Kuid kindlasti saavad sellest paremini aru inimesed kes ise on sellistes olukordades olnud või suht järsku võõrasse kultuuri-, tavade-, ja  elukeskkonda sattunud. Nii palju kui on erinevusi on ka erinevaid tõlgendamise vorme.

Ja tõlkijad teavad väga hästi kui palju seda originaalsust just tõlkimisel kaduma läheb.