Ühesõnaga ma kuulutuna ennast kõige lollikindlamalt järjepidevaimaks kaalujälgijaks. Mhmh ma olen kaaluabi.ee kõige kauaaegseim püsiklient kohe kindlasti. Pidin selle aasta sünnaks tegema iseendale kingituse, nimelt viima ennast aastaga elu parimaisse füüsilisse vormi. Personaaltreener ja jõusaal ja toitumiskavad jne. Täna on olukord selline, et ma olen oma elu raskeimas kaalus ja vormi pole ollagi. Jalg on endiselt vigastatud ja ei taha ikka kohe kuidagi paraneda. Ma ei heida meelt, alustame aga otsast peale :D. Lootus kunagi jälle 68 kg kaaluda ei kao kuskile, sest lootusest suurim on hirm kaaluda 100 kg :D.

 

Oeh tegelt ma tunnen puudust sellisest väitlevast seltskonnast. Noh, praegu õnnestus ennast sebida ühele väitlemise töötoale, aga see pole see. Tahaks sellist gruppi OMA inimesi, et noh näiteks nädala alguses hõikaks välja teema ja siis igaüks googeldab ja uurib ja puurib ja  vahepeal võetakse seisukoht kas poolt või vastu, siis reedel või laupäeval saaks kuskil kokku ja väitleks. Lihtsalt arutleks põhjalikult teema, vaatenurkade, seisukohtade üle jne. Kas või kvartalis korra :D.

Noh ma küll olen nüüd 4 teise inimesega ühes ruumi ja muidugi oleks ju tore midagi sellist töö juures korraldada, aga lootusetuse tunne tuli juba hinge, kui tahtsin arutleda reedeõhtuse ‘Kontakti’ üle, siis tuli välja, et keegi ei tea mis on ETV saated ‘Kontakt’ või ‘Plekktrumm’ või ‘OP’ jne ‘Kirjandusmuuseumist’ rääkimata onju . Keegi ei vaata isegi ‘Foorumit’ :).

Lappasin on blogi ja esimene postitus on tehtud 25 aprillil aastal 2007. Kuhu kurat see 10 aastat on kadunud. Kuhu aeg üldse kaob. Päriselt nagu. See oleks nagu eile olnud. 😀

Aga teemad on vist läbivad kehakaal ja teater ja reisumine.:D

Ja enivei head teatripäeva kõigile. 🙂

Oeh kuu on nüüd uues klaasist loomaaias käidud.  Neli kilo ka kenasti kehakaalul otsas. Kõige kardinaalsem erinevus on suhtlemises. Vanas majas läksid  kellegi juurde niisama lobisema, no enam ei lähe ju, kui ruum on paksult rahvast täis ja samas on vastupidi, keegi ei tule ka enam minu juurde. Eksperiment, et kui kaua inimesed oma ruumides ilma hapnikuta vastu peavad kestab edasi. Suuremates ruumides kus on rohkem inimesi pole vist sellega jälle arvestatud, et 5 inimest tarbib 2 inimeset oluliselt rohkem hapniku, aga juurdevool on samal tasemel, kui väikses ruumis 2 inimesele. Õhk on meeletult kuiv. Moodsa kontori hädad :). Õhtuti koju jõudes olen ma kardinaalselt väsinum kui enne. Kuna parema asukohaga töökohta hetkel silmapiiril pole, siis vait olla ja edasi teenida :D. Hetkel on küll tunne, et ma ei harju selle akvaariumiga kunagi.

Aga see on kohutav, kui üle rahvastatud ja üle autostatud Tallinn ikka on, jubeh liht. Harku poole tööle käies nagu ei teadvustanud seda selliselt kui nüüd.

Täna oli siis vanas offices viimane päev. Vanasti ikka osati ehitada nii, et inimese mugavus oli esmatähtis.  Loomulik valgus, loomulik ventilatsioon, parajad kabinetid. Vaevalt mul kunagi enam päris oma kabinetti saab olema sellise luksuslikku vaatega. Panen pildi ka mälestuseks:)office.jpg

Esmaspäeval siblime tööle juba uude klaasist loomaaeda.  Uus kontoora nägi esmapilgul välja nagu seasulg. Kondekas- ventikas laes, aknad nii tillukesed kui võimalik, mingi rõve silmi väsitav valgus.  Mõni osakond on  17 -kesi ühes toas. FTF nagu tõega. No õnneks meie 7 personast sai 5, aga ikkagi. Ja mis kõige nõmedam WC-id oli vist 2 miski 100 persona peale. Ma juba vaimusilmas kujutan ette seda räuskamist, kui wc puhas pole, igaüks saab vastu kukalt, kui peale satun. Siis ma olen jälle paha ja kuri tädi. 😀 Vanas kohas saime lõpuks ikka korra majja :D.

Armas oli see võpsiku kontor ikkagi, 11 aastat suht mugavat ja mõnusat elu. Appi kuidas aeg ikka lendab. Natuke kurb oli lahkuda küll, see maja tundus alati nii oma ja jääv, nagu ettevõtegi kus ma töötan. Sipsti ümber nurga metsa jalutama, sipsti olid Nõmmel või Laagris ja koduni oli jala 5 km. Sipsti ajasid omi asju lõuna ajal. Nüüd vaata kuidas üldse elusana koju jõuad selles Ülemiste virr-varris. Ja kui miskeid asju vaja ajada tuleb vaba päev võtta või kodukontoris töö tegemist teeselda.

Nii mõnigi kauaaegne kolleeg lahkus pensile või liht otsis lähemal oleva töökoha. Aga mina sitsin edasi, esialgu. Kuna miskit titemõte käis korra peast läbi, siis uut kohta otsima veel ei torma. Ega jah viimased 2 aastat, siis nagu saab see aeg läbi ja oleks kuidagi väga sobiv titepuhkusele jääda :). Aga noh kui ei õnnestu mõnda lapse sooviga meesolendit leida mis siis ikka.

See mägede võrgutav kutse sai peale 2 kuud minust võitu ja nüüd siis mais saarele tagasi. Kui juba mais minna siis ikka suurima “pedepralle” ajal. Eks siis paista mis kirevad massid seal koos  on.:D Ja ma ei suuda ikka veel endale ratsionaalselt ja mõistlikult seletada, et mis asi see on mis sinna tagasi kutsub. Tegelt on see ju koht nagu iga teine puhkuse saareke Kreekas või Itaalias. Pealegi on mul veel  niipalju kenasid käimata kohti.

 

Sai üle pikaaja jälle teatrisse mindud. Vahepeal ei tahtnud nagu kuidagi, nii võlts tundus kõik, nii nähtud, nii olnud. Aga väga mõnus oli, teatrifluidum ikka suudab veel lummata.

Siinkohal sekundeerin Danzumehele ja tõesti oli hästi tehtud tükk, no ja muidugi Ita. Ta ikka veel suudab treppidest joosta, tantsu lüüa ja selge diktsiooni  ja omase hääälega publiku hiirvaikseks sundida. Ja Martasse võib ikka täiega ära armuda. No ta lihtsalt on nii äge tibin.