Täna oli siis vanas offices viimane päev. Vanasti ikka osati ehitada nii, et inimese mugavus oli esmatähtis.  Loomulik valgus, loomulik ventilatsioon, parajad kabinetid. Vaevalt mul kunagi enam päris oma kabinetti saab olema sellise luksuslikku vaatega. Panen pildi ka mälestuseks:)office.jpg

Esmaspäeval siblime tööle juba uude klaasist loomaaeda.  Uus kontoora nägi esmapilgul välja nagu seasulg. Kondekas- ventikas laes, aknad nii tillukesed kui võimalik, mingi rõve silmi väsitav valgus.  Mõni osakond on  17 -kesi ühes toas. FTF nagu tõega. No õnneks meie 7 personast sai 5, aga ikkagi. Ja mis kõige nõmedam WC-id oli vist 2 miski 100 persona peale. Ma juba vaimusilmas kujutan ette seda räuskamist, kui wc puhas pole, igaüks saab vastu kukalt, kui peale satun. Siis ma olen jälle paha ja kuri tädi. 😀 Vanas kohas saime lõpuks ikka korra majja :D.

Armas oli see võpsiku kontor ikkagi, 11 aastat suht mugavat ja mõnusat elu. Appi kuidas aeg ikka lendab. Natuke kurb oli lahkuda küll, see maja tundus alati nii oma ja jääv, nagu ettevõtegi kus ma töötan. Sipsti ümber nurga metsa jalutama, sipsti olid Nõmmel või Laagris ja koduni oli jala 5 km. Sipsti ajasid omi asju lõuna ajal. Nüüd vaata kuidas üldse elusana koju jõuad selles Ülemiste virr-varris. Ja kui miskeid asju vaja ajada tuleb vaba päev võtta või kodukontoris töö tegemist teeselda.

Nii mõnigi kauaaegne kolleeg lahkus pensile või liht otsis lähemal oleva töökoha. Aga mina sitsin edasi, esialgu. Kuna miskit titemõte käis korra peast läbi, siis uut kohta otsima veel ei torma. Ega jah viimased 2 aastat, siis nagu saab see aeg läbi ja oleks kuidagi väga sobiv titepuhkusele jääda :). Aga noh kui ei õnnestu mõnda lapse sooviga meesolendit leida mis siis ikka.

See mägede võrgutav kutse sai peale 2 kuud minust võitu ja nüüd siis mais saarele tagasi. Kui juba mais minna siis ikka suurima “pedepralle” ajal. Eks siis paista mis kirevad massid seal koos  on.:D Ja ma ei suuda ikka veel endale ratsionaalselt ja mõistlikult seletada, et mis asi see on mis sinna tagasi kutsub. Tegelt on see ju koht nagu iga teine puhkuse saareke Kreekas või Itaalias. Pealegi on mul veel  niipalju kenasid käimata kohti.

 

Sai üle pikaaja jälle teatrisse mindud. Vahepeal ei tahtnud nagu kuidagi, nii võlts tundus kõik, nii nähtud, nii olnud. Aga väga mõnus oli, teatrifluidum ikka suudab veel lummata.

Siinkohal sekundeerin Danzumehele ja tõesti oli hästi tehtud tükk, no ja muidugi Ita. Ta ikka veel suudab treppidest joosta, tantsu lüüa ja selge diktsiooni  ja omase hääälega publiku hiirvaikseks sundida. Ja Martasse võib ikka täiega ära armuda. No ta lihtsalt on nii äge tibin.

…enda esimese tätoveeringu :D. Kaasa kiidab ja tahab endale ka veel miskit lahedat teha. Igal juhul tundub, et see aasta tuleb neid veel juurde 😀

 

 

Täna juba puges kurbus hinge. Me ju kolime oma officiga. Rebestan siin vanu dokumente ja koristan kapp jne. 10 aastat oma  oma offisis ja nüüd 7 kesi ühes kitsas ruumis, ei õhku, ei privaatsust jne. Mu magamistubagi pole kodus nii suur kui mu kabinet. 🙂

Ühelt poolt on see aeg siin olnud igatepidi tegelikult väga suur luksus. Teisepoolt jälle on ta ka natuke ruineeriv olnud. Mu amet ei vaja suhtlemist, seega erialaseid tutvusi pole tekkinud, keeled on unustuste hõlma vajanud eriti vene keel ja ka inglise mingil määral. Ka sotsialiseerumine teiste inimestega on väikse löögi saanud. Ühelt poolt ju väga tahaks uusi ja huvitavaid tuttavaid, aga teisepoolt tekib tõrge kuidagi. Kaksikute värk vist :D.

Veel kurvemaks tegi asjaolu, et tegelikult ei ole ma oma 22 aastas tööstaazi jooksul kuskile tööle kandideerinud :). Mis omakorda pani käpad päris värisema, kui netist hakkasin töökuulutusi vaatama. Tegelikult selle kolimise valguses oleks aeg ennast  sellest kohast  lahti murda ja ka ametit vahetada ehk jaekaubandusest üldse välja astuda.  Kurvaks teeb ka see,  et ma ei tea mis võiks olla  see uus eriala mida  omandada.

 

Ja ongi saarel jälle käidud :). No peaks ütlema, et sensuaalselt äge oli. Ühesõnaga sai päälinnas oldud, ringi silgatud, shopatud, autoga mägedes käidud, sipa ka matkatud ja natuke ka ‘integreerunud kohalikega’ seltsielu elatud, mis tagantjärgi tundub kuidagi kummaliselt veider :D. Mõni asi jäi isegi kummitama, aga eks ma nüüd meenutan ja mõtlen mõningaid asju enda jaoks läbi :D.  No jaa peaks ütlema, et ma vist isegi juba natuke mõistan miks mõned sinna lausa elama kolivad 😀

Äramineku päeval, kohver käeotsas lohisedes bussipeatuse poole kõndides, vaatasin mägede poole ja kuidagi võrgutavalt kutsuvad olid :D. Ehk kunagi tagasi.

Ja nüüd tuli miskipärast geniaalne idee  lugeda läbi kunagine ‘missjuuni’ blogi 😀

Lõik tänasest meediast: …on üks pisike tüdruk, kes sündis selle aasta juulikuus tugeva hapnikupuuduse ja hulgiorganpuudulikkusega, lisaks kahtlustatakse tal ka väga haruldast pärilikku ainevahetushaigust. Ta vajab iga päev ravi- ja hooldusvahendeid nagu süstlad, sondid, aspiraatori kateetrid ja muu.

Nagu täiega. Ma olen oma arvates suht suure empaatiavõimega, aga kuskil on lolluse ja ratsionaalsuse piir. Tõenäosus, et temast ei kasva iseseisev ega teovõimeline inimene on arstide poolt juba 100% kinnitatud ja me hoiame teda “elus” ehk piiname mõnuga. Halastus eutanaasia oleks siinkohal väga suureks abiks.