Ega selle asja juures ongi kõige tähtsam ise psüühiliselt vastu pidada. Arvasin minagi, et ma taff mutt ju, sittagi. Shok oli ikka suur teada saades mis meid ja teda ees ootab. Pisar silmas igakord, kui minek artsile + tegelikult tekitab ikka stressi ka. Eks sellega tuleb mingi aeg toime noh , kui juba tead kuhu, mis ja mida.

Selleks, et ta nö vähegi normaalselt saaks kassi elu elada, süüa ja mängida ja ka ennast parematel päevadel pesta. Saab ta nüüd 2 päeva jutti vedeliku teraapiat. See hakkab nii olema põhimõtteliselt kuus korra. Pluss kodus tuleks talle veel suukaudu süstlaga rohtu ka anda 2 korda päevas. Pluss eritoidud jne.

Ega iga loom tahab elada, et niikaua kui on asju mis aitavad tal eksiteerida normaalselt, siis “magama” teda veel ei pane. Anti mõista, et nende abistavate meetmetega võib Siimuke veel päris kaua elada, aasta vähemalt, kui mitte lausa paar või rohkemgi. Kuigi nii optimistlik ma ei oleks, see on ikka progresseeruv geiss.

Aga ta on nii nunnu liht.

Siimuga on pahasti. Kohe, kui saime ta kapi alt kätte ja suhtluse jooksma panin ka arstile aja. Nii paljud asjad tundusid valesti. Ei näinud ma teda kordagi ennast pesemas, väga halba haisu tuli suust no kohe sellist laibakat. Silmad rähmas. Kuses 8 korda päevas. Õnneks alguses sõi normaalselt. Hingamine oli ka kuidagi norisemise moodi jne. Ja mis siis selgus poisil neerud täitsa läbi. Ja hui ta 2 aastane on üle 10 juba raudpolt, 2a ei saa kuidagi neerud nii läbi olla. Nüüd käime kuus korra tilguti all, sööme eritoitu ja vaatame kauaks teda meile antud on. Fuck ma ütlen inimesed see on teie süü, et loomad sedasi kannatavad. Ärge söötke oma loomale igasugu sitta. Teadke, et need krõbinad tulevad kõik ühelt ja samalt liinilt pakend pannakse ümber teistsugune ja asi vaska. Põhimõtteliselt on see sama hea, kui te ise toituks stabiilselt cornfalkest ja konserveeritud toidust. Vaadake ise mis teie organitest sedasi järgi jääb.

Nii kompost on talveks valmis. Kenasti siis kihiti biojäätmeid, turbaga mullasegu, suti seapuru, peenikesi oksi, niidetud muru ja lehti. Vaatab siis mis kevadeks alles on. Ega mutionu ka ennast eriti segada ei lasknud, tegi käigu kenasti nagu ma ennustanud olin.

Kast ise on odav kraam ikkagi. Midagi on seal juba kati ka, kohe lendasid need jupid mis kaant peaks avatauna nö poolpüsti hoidma.

Meil on nüüd jälle kass majas. Võtsime ta läbi Cat Helpi, tundub noor looma olevat nii paariaastane nagu spetsialistid väidavad. Kolm nädalat on ta meil olnud ja üldiselt väga väga pelglik selline tunne nagu ta poleks inimest varem näinudki. Aga pai laseb teha, kordagi pole inimese kätte tõrjunud või hammustanud. Pai saab teha siis kui ta on pugenud oma peidukasti või kui käsi kapi alla ulatub. Seega eeldan, et ikka ehk on kodukass olnud kunagi.

Nimeks sai siis Seamus Capuccinius Cordatos ehk Siim ehk Simmu näeb välja nagu mingit sorti siiam. Kuigi ta indiaaninimeks saab Põntsu. Enamus ajast on ta peadpidi mu kirjutuslauasahtlite kapi alla, aga kui inimene tudub, siis tema teeb ringe laud, aknalaud hüppe maha ja otsast peale. Meie kuuleme vaid põntsatusi.

Irw mhmh lugesite õigest ma hakkan kompostiblogi pidama. Ei no päriselt nagu üleviskas kohe kuidagi. Ühesõnaga eesmärk tõestada kas PÄRISELT on ka võimalik sellist mõnusat sõmerat komposti oma tagaaias toota nagu reklaamides näidatakse. Ringvaates see ka nagu ei õnnestunud. Mul ka pole õnnestunud, kuigi alustest õuekastid on kasutuses juba ammusest ajast. Küll teevad sipelgad pesa, küll viskab E sinna peenrast rohitud umbrohtu koos juurtega. Nagu ma ei saa aru miks ta seda teeb, aga tema on kuidagi oma papamama usku, aga nemad teevad ka ju nii. No hui nad teevad. 🙂

Soetasin kasti 470 l, maksis miski 40 € kanti. No, et siis peaks olema tagatud kuumus ja niiskus, loomad ei pääse ligi ja kinnises kastis ei kuiva nii ära nagu lahtises  jne.

470l

Kokku panna oli päris lihtne ja paigutasin ta siis nii, et päike paistaks peale vähemalt pool päevast. Põhi on ka selline mõnus auguline, kust siis vihmakad saavad sisse ja välja ronida. Aga ma olen raudpolt kindel, et peagi on kasti all mutikäigud. No mis võib veel seffim olla kui istud oma urus ja toit ise hamba alla roomab. Kuigi sinna luksusesse jõudmiseks tuleb neil rinda pista minuga :D.

Nüüd järgmiseks olen ma vaadanud ikka päris palju videosid kuidas keegi teeb onju. Põhimõtte on ikka, et kihiti pruun kiht ja roheline kiht. Kõigepealt panin põhja lehed ja peened oksad mille segasin veel omakorda niidetud muruga.

Siis käisin metsas ja tõin kärutäie üliniisket mulda mille segasin pisku turbaga panin selle  lehe-muru segu peale ja selle peale omakorda korjasin aiast naadilehti ehk tekitasin rohelise kihi. Siia peale hakkab siis minema nüüd kõik koored ja muu hea nodi mis kodus söögitegemisest üle jääb ja mida soovitatakse panna. Kui kiht täis siis läheb jälle peale pruun kiht ehk pruunid lehed ja peened oksad. Siis jälle kraam ja midagi rohelist ehk ka. Vahepeale panen natuke metsaniisket mulda ka noh, et ikka paremini kamposteeruks. E. võib kasti vaid vaadata, aga sinna ei tohi ta panna midagi mida ma ei ole üle vaadanud. 🙂

Ühesõnaga 2022 aastaa kevadel peaks sealt kastist puhast “kulda” saama :D.

Seega, kui meelde tuleb teen ka mõne pildi vahepeal ja annan teada kuidas edeneb.

 

 

 

Mu kõnepruuki tekkis uus sõna puldu – telekapult.

Vestlus minu ja meie uue päringupoisi vahel.

Mina: kle anna mulle nende ……. koodid

Tema: eee mis kujul sa neid koode soovid

Mina: no ma eeldan, et kood võiks olla mingi numbrite jada ehk

Tema: ei seda küll, aga kas seal peab palju nr oleme või piisab kolmest.

Mina: no kuidas sul programmist tuleb

Tema: no värviliselt tuleb

Mina: no ainult värviliselt tuleb, aga numbreid ei tule või :D.  Oeh jah 😀

No tõega me ikka oskame maailma 2 nädalaga pekki keerata. Aga igast s…. sünnib ka midagi head. Näiteks ma täiega naudin ummikute vaba Tallinna, no võtaks auto ja lihtsalt sõidaks läbi kõik linnaosad kus enne pole julgenud liiklema minna. Hommikul tööle sipsti ja ükskõik mis kell, mitte ühtegi ummikut. Avatud kontor- muidu nii lärmakas, täitsa tühi ja täitsa mõnus on nüüd seal olla. Kliima on päästetud, meie õhk oli nii puhas vist viimati 1950>  noh siis kui pold veel seda autode ja lennukite massi. Meie armas vannalinn on jälle suht joobarite vaba, võtan ja lähen jalutan üksõhtu sealkandis.

Uh meil vähemalt lubatakse ikka metsa jalutama minna, pääminister lausa ise ajab onju. GC pidi ikka kohe sul sabast kinni haaratama, kui tänavale astud. Kuhu lähed, mis teed, mis tolgendad siin.  600€ trahve pidid ka usinalt ikka  kribatama. Kõlab nagu……..

Noh üks lemmik tsitaate on mul ikka olnud,  et tänane ulme on homne reaalsus. Loodame ja hoiame ka silma peal, et see siin kõik veel ühe korraliku Gileadiga ei lõppe.

Nüüd on aeg ka eurolood üle vaadata, tuju tõstmiseks.

Aaa lubasin rohkem lugeda ja vähem fb kolada. Tehtud, selle aasta esimine raamat loetud. Eia Uus “Tüdrukune”. Väga mõnusalt ja muhedalt ja ilukirjandulikult ilusalt ja kolmekihiliselt kribatud teos. Korraga jooksmas nagu kolm täiesti erinevat teemat, aga samas haakuvalt  üks. Üheltpoolt selline imeilus untouchable story peategelase ja 20 a Mona vahel. Ilusad mõtted, mõnus dialoog, mõnusad hetked, mõnusalt intrigeeriv vürtsika kaneeli ja kardemoni segu talvises tees. Teisepoolt see karm reaalsus millega eranditult iga naine on silmitsi seisnud kes rohkem kes vähem. Tõsised teemad iroonilises võtmes. Ühiskonna raamid naisele, käitumise, uskumuste, olemuse, kehakujunemise, stigmade jne. osas. Kolmandalt poolt tööalane liin kus tõesti täna ikka veel kogeb peategelne teistsugust kohtlemist kui paljud mehed samal ajal samas valdkonnas. Seega jah võiks olla ka  iga mehe kohustuslikk lugemine.

Igaljuhul tekkis tahtmine kohe sama kirjaniku mõni raamat veel näppude vahele haarata.

IIlus number onju.  No ega polegi eriti tarku mõtteid või soove uueks aastaks. Peamine ül on ikka endiselt elavate kirjas püsida. Pohhuism, masendus, depressioon ja ükskõiksus murravad iga aastaga aina rohkem ja rohkem. Teatrisse tahaks rohkem jõuda 😀 (õpilaspilet ju tagataskus) jessus eelmine aasta sai vaid ühe korra käidud 🙂 uskumatu lausa, aga juhtub. Raamatute lugemisega on kuidagi kehvad lood täiega nagu. Mida lugeda nagu on, aga kuidagi ei jõua need asjad näppude vahele. Tennist mängida, kui finantsid vähegi võimaldavad ja kevadeks uue reketi soetamise plaan ka teha. Siis üks tatokas seisab siin klaasi vahel, peaks ikka selle ka ette võtma ja ära tegema. No rohkem seltsielu sooviks nagu ja uusi vallatuid tuttavaid, sellega ja nendega on ikka kuidagi väga kehvasti need asjalood. Noh irw ega kehakaalu tahaks ka allapoole saada onju, kuigi see tundub ikka selline mission impossible. Okei tõesti A.Vahingu loengus ei ole veel käinud, aga veavalt sealt 300 eest midagi tuleb mida ma seni ei tea. No ja mõnel reisul võiks ka jõuda.