Rakvere teater oli Tallinnas külas ja eks ma ikka katsun minna, kui peale satun kuskilt netist ,et keegi kuskilt tulemas. Seda enam, et kriitikud olid kiitnud. Üldiselt jah noh pold päris minu sorti huumor, aga saal rõkkas naerda mis kole. Lavastaja ise nende seas :D. Tegelikult naersin ka ise südamest mõne kohapeale. Ma võibolla kiidaks lavastajat, selline labane huumor on tõesti teatrit laastamas ja selles tükis oli seda üritatud väga vältida. Seega oli lihtsat nalja oli situatsiooni koomikat, aga oli ka palju ülepakutut võibolla see viimane käiski asja juurde, kuid selle point jäi mulle arusaamatuks. Ma ütleks, et hästi tehtud keskpärane teatritükk, aga ei midagi erilist.

No ja muidugi kuidas me saame ilma Ülleta , issand kui heas füüsilise vormis ta on ja kui hea ta oma vanusekohta välja näeb! Imetlusväärne liht, respekt täiega.

Aga meie seltskonna teatrielamust vähendas meie taga istuv seltskond. 4 noort inimest aastates 20+ midagi. Vähe sellest, et nende naer kriiskas otseselt kõrva kostsid sealt ka aeg ajalt sellised lapsikud kommentaarid. Vaheajale minnes tegime neile märkuse, aga nad vist ei tajunudki oma kohatut käitumist. Vaheajalt tagasi naasid nad veiniklaasid käes ja kogu see asi jätkus bravuurikamalt. Vaheajal baarist ostetud süüakse ja juuakse ära ning nõud jäetakse baari, teatrisaalis ei tulda ei kohvitassiga ega koogitaldrikuga ega veiniklaasiga jne. Kas see kuidas teatris käituda on nagu asi mida peab tänapäeva noortele selgitama? Ükski korraliku teatrisaaliga teater ei ole “külasimmani” koht. Isegi suvistel väliõhu etendustel tegelikult ka ei ole ilus oma istumiskohale kohvitassiga naasta, aga noh külma ilma korral on see arusaadav ja andestatav.

 

Advertisements