Täna oli siis vanas offices viimane päev. Vanasti ikka osati ehitada nii, et inimese mugavus oli esmatähtis.  Loomulik valgus, loomulik ventilatsioon, parajad kabinetid. Vaevalt mul kunagi enam päris oma kabinetti saab olema sellise luksuslikku vaatega. Panen pildi ka mälestuseks:)office.jpg

Esmaspäeval siblime tööle juba uude klaasist loomaaeda.  Uus kontoora nägi esmapilgul välja nagu seasulg. Kondekas- ventikas laes, aknad nii tillukesed kui võimalik, mingi rõve silmi väsitav valgus.  Mõni osakond on  17 -kesi ühes toas. FTF nagu tõega. No õnneks meie 7 personast sai 5, aga ikkagi. Ja mis kõige nõmedam WC-id oli vist 2 miski 100 persona peale. Ma juba vaimusilmas kujutan ette seda räuskamist, kui wc puhas pole, igaüks saab vastu kukalt, kui peale satun. Siis ma olen jälle paha ja kuri tädi. 😀 Vanas kohas saime lõpuks ikka korra majja :D.

Armas oli see võpsiku kontor ikkagi, 11 aastat suht mugavat ja mõnusat elu. Appi kuidas aeg ikka lendab. Natuke kurb oli lahkuda küll, see maja tundus alati nii oma ja jääv, nagu ettevõtegi kus ma töötan. Sipsti ümber nurga metsa jalutama, sipsti olid Nõmmel või Laagris ja koduni oli jala 5 km. Sipsti ajasid omi asju lõuna ajal. Nüüd vaata kuidas üldse elusana koju jõuad selles Ülemiste virr-varris. Ja kui miskeid asju vaja ajada tuleb vaba päev võtta või kodukontoris töö tegemist teeselda.

Nii mõnigi kauaaegne kolleeg lahkus pensile või liht otsis lähemal oleva töökoha. Aga mina sitsin edasi, esialgu. Kuna miskit titemõte käis korra peast läbi, siis uut kohta otsima veel ei torma. Ega jah viimased 2 aastat, siis nagu saab see aeg läbi ja oleks kuidagi väga sobiv titepuhkusele jääda :). Aga noh kui ei õnnestu mõnda lapse sooviga meesolendit leida mis siis ikka.

Advertisements