Täpselt selline mulje jäi jälle, kui läskin endale kunstmuru jalgpalli jalanõusid ostma spets poest A.LeCoq arenal. Ühtegi paari naiste jalkapapusid ei ole, isegi mitte spetsiaalses poes. Looga, et vaatsin siis meeste omi.  Aga ma tahtsin rääkida jälle müüa (noormees) käitumisest. Täiega üleolev. Selle asemel, et selgitada välja mu soovid, vaatas ta mind, et mida värki see  peff siit üldse tahab.  Selgita välja mida ma vajan ja määri mulle  midagi kaela onju. Tüübi nägu oli küll selline, et naine ja jalka ei käi ju kokku või see trulla ja tahab jalkat mängida no vaadaku peeglisse. Ühesõnaga mulle kui kliendile jäi väga halb mulje.  Üheltpoolt ma saan ju aru,et nad saavad suht vähe palka vist, aga no katsu natuke olla.

Eestis on 5 korda rohkem naiste jalkamansasi kui kossu omasid ja õnneks on see tõusev trend. Alaliigasi vaadata siis ikka võistkondi jagub.

Järgmine nädal siis vist õnnestub mul ka välitreeningule minna Shnelli statale 🙂 Ega ma peale lapsepõlve polegi jalkat tagunud, aga päris äge tunne on :). Seda enam on ägedam kuna trennis käib ka minust kogukamaid ja vanemaid inimesi ja nende silmis seda mängulusti näha on nii kihvt.