Kurb on see, et teatrisaalid hakkavad aina tühjemaks jääma. Pileteid on isegi 2 nädalat enne etendusi saada. Tõenöoliselt on varsti käes aeg kus nii mõnigi väiksem oma uksed sulgeb. Kurb. Üldiselt ei ole meil ju olemas sellist teatrit kes ainult saasta toodaks. Noh minuarvates üks on, aga vanema generatsiooni nöol on tal vaatajaskond olemas. Suuremad elavad üle, saavad kulkalt finantse. Kuid mis saab väiksematest ja omanäolistes. Totaalselt lemmik ja seff ja friiki  Von Krahl tehti juba maatasa. Mis ootab ees Theatrumi, VAT- i,RAAAM-i, NO-d  jne. Igaljuhul raske saab neil olema. Kuid hea on see, et teater on eestis üks enimb tarbitatav kunstiliik. Natuke majandus inimesena tahaks öelda , et eks konkurents ja kvaliteet panevad asjad paika.  Kuid minuarust ei peaks kunstis valitsema sellist kapitalil põhinevat konkurentsi mentaliteeti. Toodame tükke selleks, et pappi saada. Loomulikult egas kunsti ilma papita ei tee, kuid kui ühe maja repertuaarist moodustab ligi 60% sellised tükke siis see teater on maha käinud. Lootust on , et selles suhtes ajad ehk paranevad. Teatrifänn pigistab kõhukõrvalt piletiraha hea etenduse jaoks välja küll.

Vahepealsetel jõude aastatel on lavakas tootnud palju suht keskpäraseid näitlejaid. Kas raske aeg selekteerib neist välja pühendunumad, või teeb raha oma töö. Kas tänased näitleja hakatised on nõus virelema kunstile pühendunult. Eks aeg annab arutlust. Tegelikult rasketel aegadel sünnivadki ju   “ever green” mennid ja womenid.