Oeh täna oli see kaua kardetud hommik käes, kus tuli katsuda asfaldi libedust. Mul massinal on lamellid mitte naelad. Ei teinud piruette, papuga nühkisin. Õnneks oli ainult lörts ja kiilakat seal all ei olnud, kõik sujus ja tööle ma jõudsin, kuigi teed on kuidagi üleöö kitsaks muutunud. Kuid eile õhtu oli veel hullem kiilasjää, mis tähendas, et isegi kahel jalal oli raske püsti seista, autoroolis olles kutsus ahvatlevalt enda manu nii mõnigi post ja teeperv, aga suutsin siiski kiusatusele vastu panna ja teel püsida ning isegi koduhoovil parkimisega ei libisenud vastu äärekivi. Kõik see lõppes õnnelikult sellepärast, et alles hiljem, juba pargituna, autost välja astudes sain aru mis maapinnal toimub. Ühesõnaga tuletas see olukord meelde, et peaks oma jätkukoolitusele minema ja libedaraja sõitu proovima.
Kaal alaneb ilusti 1 nädal ja kilo läinud. 12.12 panen järgmise saavutuse kirja. Ehk toidutegemine eelkõige ja siis tulevad alles muud asjad. Hetkel asi toimib. Mõni siin naerab ,et no leidsid ka aja, jõulud ja puha. Aga looga ju, kui sellisel ajal ennast ei kontrolli siis olengi uue aasat alguses ju 10 kg raskem ja siis alla võtta on ju hullem, kui praegu mõõdukalt kõike head tarbides.
Woolfile sain pileti ka soetatud ja ühele etendusele veel, seega jaanuar on teatriga varustatud.
Aga no täitsa p…. ikka kuidas aeg läheb, jälle üks aasat läbi ja 10 kortus näos juures.
Lähen teen nüüd ühe laimi-ingveri tee ja raban edasi ja unistan ühest kaugest maast.
